Kingainventuuri tulemus: 34 paari.
Roomas òitsevad mingid puud. Kevad ilmselt.
Tàhendab, saapad vòib puhkusele saata ja esikus algab kingade festival, mis Itaalia tingimustes kestab kuni oktoobrini.
Saabaste puhkuselesaatmise yle ongi tegelikult hea meel, sest need kaks paari, mis ma siin talve jooksul soetanud olen, ongi rohkem nagu hàdaabitarvikud, mis minus kingapedelikku kirepuhangut ei tekita.
Observation of the day: kingad pole vennad.
venerdì, febbraio 29, 2008
mercoledì, febbraio 20, 2008
nujork vol 2
Nagu eelnevas postituses juba mainitud, oleks New Yorgist palju kirjutada, aga ma kirjutaks siinkohal ainult huvitavamast, tehes seda erlendloeliku nimekirja làbi.
Asjad, mis mulle New Yorgis silma jàid ja meeldisid (ràndom jàrjekorras):
1.lennukiaknast nàhtud pàikeseloojangu vàrvides Manhattan
2.tasuta kypsised hotellis
3.neeger kes Viiendal avenyyl tyhjadest vàrvipurkidest ja metallijubinatest vòlus vàlja paeluvaid trummisoolosid
4.vòilillekollased taksod
5.vingelt kòrged majad. Nàiteks yhe majaga juhtus nii, et hakkasin seda maapinnalt vaatama ja liikusin pilguga katuseni vàlja. Vòtsin aega, et kaua làeb, et maja yle vaadata. 5 sekundit
6.nummid pisikesed majad lennujaama ja Manhattani vahel
7.Starbucksi White Chocolate Mocca
8.Eestlane. Eestlasest oleks palju kirjutada, aga peab ikka tuttavate inimeste privaatsust ka austama
9.kingapoe myyja Alice. Temast ei saa kyll kirjutamata jàtta
10.loomakaitsjate kuri pikett Escada poe ees
11.kingapoe myyja Giovanni, kes teadis Eestit sellepàrast, et ta on Paul Kerese talendi pyhendunud austaja ning làbi lugenud kolm Pauli raamatut. Ma ei teadnud, et Paul on nii palju raamatuid kirjutanud
12.lipud
13.postkaardimyya Salomon. Salomon kogus odavat populaarsust sellega, et kinkis mulle kòik NY vaadetega postkaardid, mida mul oli tegelikult plaanis ausal teel osta
Alice oli pàris vana tegelikult. Selline kòhnemat sorti, kortsuline blond leedi, vesihallide silmadega. Yleni headust kiirgav.
Kui ta mingiks positiivse mòtlemise guruks hakkaks, siis ma ostaksin kòik tema raamatud ja annetaksin ta liikumisele kogu oma palga (mòistagi selle, mis laenumaksetest ja muust hàdavajalikust yle jààb, sest olen ikkagi praktiline inimene).
Yhesònaga ma tuhlasin Macy’s kaubamajas, mis olla vàidetavalt maailma suurim ja otsisin nr 11 suurust kingi. Otse loomulikult lòppesid kòik kingad kymne juures otsa.
Selleks ajaks, kui ma Alice haardeulatusse sattusin, olin 11 suuruses tuvastanud vaid kahemeetrise kontsaga pisut pàevinàinud ussinahksed/kuldsed platvormid (labane!) ja kahemeetrise puidust kontsaga beezhist lakknahast Cole Haan’i kingad, mis olid imetabaselt kaunid ning panid mu sydame meeleheitest ja maailmas valitsevast ebaòiglusest lòhkema ning mòttes ahastama et mis pagana pàrast kòigist maailma inimestest just mina, mina kes ma jumaldan kòrgeid kontsi, ei ole syndinud meeterviiekymnesena. No ma pean silmas tàiskasvanuea mòòtmeid, mitte syndimise aegset pikkust. Kui jàrele mòelda, siis ma ei imestaks, kui tuleks vàlja, et juba syndides olin ma meeterviiskymmend. Igatahes lasteaias, nàib mulle, et olin juba kindlalt meeterviiskymmend.
No enamus kingakorrust oli juba làbi kammitud ja làhenesin systemaatiliselt viimastele riiulitele. Macy’s on selline systeem, et allahinnatud kingad on nurgatagustes suvaliste riiulite peal, kòik suurused ilusti vàlja pandud. Mitteallahinnatud kingad on glamuursete riiulite peal, aga ostja abistamiseks on iga kinga alla tàpselt kirjutatud, mis suuruseid pakutakse. Kas pole Ameerika ikka yks imetabane maa!
Tunnid mòòdusid ja ikka veel tòstsin kannatlikult igat kinga, et talla alla vaadata ning uurisin kotkapilgul allahinnatud kingade riiuleid. Julgen arvata, et kui kullapalavik veel moes oli, vòis taoline kannatlikkus olla heaks eelduseks kullapesija hiilgavale karjààrile.
Korraga kuulen, kuidas sòbralikul vanadaamihààlel (umbes nagu Ita Ever), kysib keegi, et kas saab aidata.
Vastasin kòhklematult et saab kyll.
Kandva pausi jàrel pidasin vajalikuks tàpsustada:”Olen òigupoolest meeleheitel!”
Alice aga ei kaotanud julget pealehakkamist vaid uuris, et mis murepilved kyll mu elutaevasse sellise meeleheite on toonud (vòi midagi sinnakanti). No selgitasin siis, et 11 on vaja, aga ainult 10 pakutakse ja kahistasin depressiivselt kilekottidega, kust eelmistest poodidest ostetud kingade karbid vàlja piilusid.
Vastus oli ebatavaline. ’No mitte et ma tahaks kliente kaotada, aga selleks, et suuri suuruseid saada, on kavalam minna www.bettershoes.com ja sealt otsida.’ Hmm.. hea mòte, aga siiski... Arutasime, et ei tea, kas nad ka Euroopasse saadetisi toimetavad. Jòudsime jàreldusele, see on vist rohkem mingi Ameerika vàrk.
Tànasin abi eest ja vaatasin riiuleid edasi.
Surnukirst ja pudel rummi! Silmapiiril kyytles hòbedane Michael Korsi ballerina suss.
Kahmasin kinga pihku ja tòttasin Alice’i jutule, et vasaku jala eksemplari saada. Kus nyyd Alice lòi ònnest sàrama ja kiitis, kui hea meel tal on mu yle! Toksis tàiesti siira òhinaga kinga koodi pihuarvutisse. Jàime ootama. Mina erutusest niheledes ja Alice sòbralikult naeratades. ‘àra seda kinga nyyd kàest lase,’ òpetas Alice. ‘Inimesed on allahindluste ajal pàris agressiivsed ja tihti juhtub, et napsavad teiste kàest asju àra’. See oli vààrt nòuanne. Olingi haruldase leiu pahaaimamatult istme peale pannud! Napsasin kiirelt kinga ja edaspidi hoidsin seda hoogsalt.
Kokkuvòttes need hòbedased kingad sobisid ja et ikka asjas kindel olla tòttasin ostu vormistama, kuigi osa poodi oli veel làbi vaatamata. Ma teadsin, et siit enam paremat ei leia. Lahkusime Alice’ga teineteisest justkui vanad sòbrannad.
Kulgesin edasi, jàrjest kingi yles tòstes ja suurusnumbreid kontrollides.
Kanàe! Mustad lakknahast Nine West stilettod! Puha 11 talla alla kirjutatud! Nine West on minus seni eelarvamusi tekitanud kui sààstukingafirma, aga hàda ei anna hàbeneda.
Sibasin lakknahast iludusega Alice juurde ja kysisin 11 suurust. Alice oli vàga ròòmus mind taaskord nàhes ja kiitis, et need on vàga ilusad kingad ja avaldas lootust, et neid ikka on veel 11 suurust. Toetasin oma lugematud ostukotid pòrandale ja jàime kingi ootama.
Vahepeal jagasime naiselikku elutarkust kingade teemal, vaatasime, kuidas yks daam kingi jalga proovis ja aitasime proovitavate eksemplaride hulgast kòige ilusamaid vàlja valida. Daami meessoost saatja oli igavuse kàtte kòngemas. Lòpuks jòudsid ka minu tulevased kingad laost kohale ja sobisid suurepàraselt.
Oh seda ònne! Mina olin ròòmus! Alice oli ròòmus! Peaaegu tundus, et kohe-kohe kòik inimesed viskavad mytsid òhku ja hakkavad erutatult aplodeerima, saateks mòistagi asjakohane muusika ja ilutulestik! Siin polnud vaja pikalt mòelda! ’Need ma vòtan’, teatasin otsustavalt, samal ajal nende stilettodega yle kòigi làhedalseisvate inimeste kòrgudes nagu kaksiktorn vòi midagi.
‘Ahhh I’m SO happy! Let me embrace you!’ ja enne kui jòudsin arugi saada, sylelesime Alicega teineteist, justkui olympiavòitjad. ’Just selliste hetkede pàrast armastan ma oma tòòd!’ hòiskas Alice. Embasime uuesti. Tulin minagi kapist vàlja ja ytlesin, kui ma suureks saan, siis ma hakkan ka kingapoe myyjaks, sest see on tòesti ààrmiselt vòluv amet. Valitses yleyldise teineteisemòistmise ja hingesugulase leidmise meeleolu.
Kassa juures lahkusime teineteisest nagu ema ja sòttaminev poeg, veel pikalt teineteisele lehvitades.
Asjad, mis mulle New Yorgis silma jàid ja meeldisid (ràndom jàrjekorras):
1.lennukiaknast nàhtud pàikeseloojangu vàrvides Manhattan
2.tasuta kypsised hotellis
3.neeger kes Viiendal avenyyl tyhjadest vàrvipurkidest ja metallijubinatest vòlus vàlja paeluvaid trummisoolosid
4.vòilillekollased taksod
5.vingelt kòrged majad. Nàiteks yhe majaga juhtus nii, et hakkasin seda maapinnalt vaatama ja liikusin pilguga katuseni vàlja. Vòtsin aega, et kaua làeb, et maja yle vaadata. 5 sekundit
6.nummid pisikesed majad lennujaama ja Manhattani vahel
7.Starbucksi White Chocolate Mocca
8.Eestlane. Eestlasest oleks palju kirjutada, aga peab ikka tuttavate inimeste privaatsust ka austama
9.kingapoe myyja Alice. Temast ei saa kyll kirjutamata jàtta
10.loomakaitsjate kuri pikett Escada poe ees
11.kingapoe myyja Giovanni, kes teadis Eestit sellepàrast, et ta on Paul Kerese talendi pyhendunud austaja ning làbi lugenud kolm Pauli raamatut. Ma ei teadnud, et Paul on nii palju raamatuid kirjutanud
12.lipud
13.postkaardimyya Salomon. Salomon kogus odavat populaarsust sellega, et kinkis mulle kòik NY vaadetega postkaardid, mida mul oli tegelikult plaanis ausal teel osta
Alice oli pàris vana tegelikult. Selline kòhnemat sorti, kortsuline blond leedi, vesihallide silmadega. Yleni headust kiirgav.
Kui ta mingiks positiivse mòtlemise guruks hakkaks, siis ma ostaksin kòik tema raamatud ja annetaksin ta liikumisele kogu oma palga (mòistagi selle, mis laenumaksetest ja muust hàdavajalikust yle jààb, sest olen ikkagi praktiline inimene).
Yhesònaga ma tuhlasin Macy’s kaubamajas, mis olla vàidetavalt maailma suurim ja otsisin nr 11 suurust kingi. Otse loomulikult lòppesid kòik kingad kymne juures otsa.
Selleks ajaks, kui ma Alice haardeulatusse sattusin, olin 11 suuruses tuvastanud vaid kahemeetrise kontsaga pisut pàevinàinud ussinahksed/kuldsed platvormid (labane!) ja kahemeetrise puidust kontsaga beezhist lakknahast Cole Haan’i kingad, mis olid imetabaselt kaunid ning panid mu sydame meeleheitest ja maailmas valitsevast ebaòiglusest lòhkema ning mòttes ahastama et mis pagana pàrast kòigist maailma inimestest just mina, mina kes ma jumaldan kòrgeid kontsi, ei ole syndinud meeterviiekymnesena. No ma pean silmas tàiskasvanuea mòòtmeid, mitte syndimise aegset pikkust. Kui jàrele mòelda, siis ma ei imestaks, kui tuleks vàlja, et juba syndides olin ma meeterviiskymmend. Igatahes lasteaias, nàib mulle, et olin juba kindlalt meeterviiskymmend.
No enamus kingakorrust oli juba làbi kammitud ja làhenesin systemaatiliselt viimastele riiulitele. Macy’s on selline systeem, et allahinnatud kingad on nurgatagustes suvaliste riiulite peal, kòik suurused ilusti vàlja pandud. Mitteallahinnatud kingad on glamuursete riiulite peal, aga ostja abistamiseks on iga kinga alla tàpselt kirjutatud, mis suuruseid pakutakse. Kas pole Ameerika ikka yks imetabane maa!
Tunnid mòòdusid ja ikka veel tòstsin kannatlikult igat kinga, et talla alla vaadata ning uurisin kotkapilgul allahinnatud kingade riiuleid. Julgen arvata, et kui kullapalavik veel moes oli, vòis taoline kannatlikkus olla heaks eelduseks kullapesija hiilgavale karjààrile.
Korraga kuulen, kuidas sòbralikul vanadaamihààlel (umbes nagu Ita Ever), kysib keegi, et kas saab aidata.
Vastasin kòhklematult et saab kyll.
Kandva pausi jàrel pidasin vajalikuks tàpsustada:”Olen òigupoolest meeleheitel!”
Alice aga ei kaotanud julget pealehakkamist vaid uuris, et mis murepilved kyll mu elutaevasse sellise meeleheite on toonud (vòi midagi sinnakanti). No selgitasin siis, et 11 on vaja, aga ainult 10 pakutakse ja kahistasin depressiivselt kilekottidega, kust eelmistest poodidest ostetud kingade karbid vàlja piilusid.
Vastus oli ebatavaline. ’No mitte et ma tahaks kliente kaotada, aga selleks, et suuri suuruseid saada, on kavalam minna www.bettershoes.com ja sealt otsida.’ Hmm.. hea mòte, aga siiski... Arutasime, et ei tea, kas nad ka Euroopasse saadetisi toimetavad. Jòudsime jàreldusele, see on vist rohkem mingi Ameerika vàrk.
Tànasin abi eest ja vaatasin riiuleid edasi.
Surnukirst ja pudel rummi! Silmapiiril kyytles hòbedane Michael Korsi ballerina suss.
Kahmasin kinga pihku ja tòttasin Alice’i jutule, et vasaku jala eksemplari saada. Kus nyyd Alice lòi ònnest sàrama ja kiitis, kui hea meel tal on mu yle! Toksis tàiesti siira òhinaga kinga koodi pihuarvutisse. Jàime ootama. Mina erutusest niheledes ja Alice sòbralikult naeratades. ‘àra seda kinga nyyd kàest lase,’ òpetas Alice. ‘Inimesed on allahindluste ajal pàris agressiivsed ja tihti juhtub, et napsavad teiste kàest asju àra’. See oli vààrt nòuanne. Olingi haruldase leiu pahaaimamatult istme peale pannud! Napsasin kiirelt kinga ja edaspidi hoidsin seda hoogsalt.
Kokkuvòttes need hòbedased kingad sobisid ja et ikka asjas kindel olla tòttasin ostu vormistama, kuigi osa poodi oli veel làbi vaatamata. Ma teadsin, et siit enam paremat ei leia. Lahkusime Alice’ga teineteisest justkui vanad sòbrannad.
Kulgesin edasi, jàrjest kingi yles tòstes ja suurusnumbreid kontrollides.
Kanàe! Mustad lakknahast Nine West stilettod! Puha 11 talla alla kirjutatud! Nine West on minus seni eelarvamusi tekitanud kui sààstukingafirma, aga hàda ei anna hàbeneda.
Sibasin lakknahast iludusega Alice juurde ja kysisin 11 suurust. Alice oli vàga ròòmus mind taaskord nàhes ja kiitis, et need on vàga ilusad kingad ja avaldas lootust, et neid ikka on veel 11 suurust. Toetasin oma lugematud ostukotid pòrandale ja jàime kingi ootama.
Vahepeal jagasime naiselikku elutarkust kingade teemal, vaatasime, kuidas yks daam kingi jalga proovis ja aitasime proovitavate eksemplaride hulgast kòige ilusamaid vàlja valida. Daami meessoost saatja oli igavuse kàtte kòngemas. Lòpuks jòudsid ka minu tulevased kingad laost kohale ja sobisid suurepàraselt.
Oh seda ònne! Mina olin ròòmus! Alice oli ròòmus! Peaaegu tundus, et kohe-kohe kòik inimesed viskavad mytsid òhku ja hakkavad erutatult aplodeerima, saateks mòistagi asjakohane muusika ja ilutulestik! Siin polnud vaja pikalt mòelda! ’Need ma vòtan’, teatasin otsustavalt, samal ajal nende stilettodega yle kòigi làhedalseisvate inimeste kòrgudes nagu kaksiktorn vòi midagi.
‘Ahhh I’m SO happy! Let me embrace you!’ ja enne kui jòudsin arugi saada, sylelesime Alicega teineteist, justkui olympiavòitjad. ’Just selliste hetkede pàrast armastan ma oma tòòd!’ hòiskas Alice. Embasime uuesti. Tulin minagi kapist vàlja ja ytlesin, kui ma suureks saan, siis ma hakkan ka kingapoe myyjaks, sest see on tòesti ààrmiselt vòluv amet. Valitses yleyldise teineteisemòistmise ja hingesugulase leidmise meeleolu.
Kassa juures lahkusime teineteisest nagu ema ja sòttaminev poeg, veel pikalt teineteisele lehvitades.
martedì, febbraio 19, 2008
nujork
Oh nujorgist oleks palju kirjutada, aga alustuseks olgu kohe òeldud, et olen juba oma hinge Ameerikale vabatahtlikult àra andnud.
Esiteks sellepàrast, et ma armastan linnu, kus tànavad on kòik sirged ja vàhe sellest - tànavanimede asemel on hoopiski numbrid loogilises jàrjekorras.
Teiseks, kuidas saab mitte vaimustuses olla maast, kus ei pea postkontori lahtiolekuaegadega arvestama, vaid saab automaadist postmarke osta. Juhhei!
No ja mòistagi on neil ka autod kòik automaatkastiga ja poodidest saab osta kòiki suvalisi asju, mis pàhe tulevad ja ilusalongis kysitakse saabudes “how is your body feeling today?” ja lahkudes soovitakse “have a blissful day” ja hotelli fuajees antakse tasuta kypsikuid ja....
Nyyd said mòtted otsa, aga eks eelòeldust juba piisab ka.
Kusjuures need kypsikud on jumalikud. Isegi mitte nagu kypsikud vaid rohkem lehmakomm-meets-purukook laadis suupisted - shokolaadimaitselised pàhklitega ja purukoogimaitselised metsamarjadega.
Kes proovida tahab, siis vòib vabalt ylbe nàoga suvalisse New Yorgi W Hotels ketti kuuluvasse asutusse sisse astuda ja kausist vòtta. Nad panevad need kypsikukausid liftide juurde vàlja peale hommikusòòki ja òhtul umbes kella kuue paiku.
Esiteks sellepàrast, et ma armastan linnu, kus tànavad on kòik sirged ja vàhe sellest - tànavanimede asemel on hoopiski numbrid loogilises jàrjekorras.
Teiseks, kuidas saab mitte vaimustuses olla maast, kus ei pea postkontori lahtiolekuaegadega arvestama, vaid saab automaadist postmarke osta. Juhhei!
No ja mòistagi on neil ka autod kòik automaatkastiga ja poodidest saab osta kòiki suvalisi asju, mis pàhe tulevad ja ilusalongis kysitakse saabudes “how is your body feeling today?” ja lahkudes soovitakse “have a blissful day” ja hotelli fuajees antakse tasuta kypsikuid ja....
Nyyd said mòtted otsa, aga eks eelòeldust juba piisab ka.
Kusjuures need kypsikud on jumalikud. Isegi mitte nagu kypsikud vaid rohkem lehmakomm-meets-purukook laadis suupisted - shokolaadimaitselised pàhklitega ja purukoogimaitselised metsamarjadega.
Kes proovida tahab, siis vòib vabalt ylbe nàoga suvalisse New Yorgi W Hotels ketti kuuluvasse asutusse sisse astuda ja kausist vòtta. Nad panevad need kypsikukausid liftide juurde vàlja peale hommikusòòki ja òhtul umbes kella kuue paiku.
mercoledì, febbraio 13, 2008
kaks kandvat sònumit
Oh ma olen nii erutatud! Homme sòidan nujorki!
Ma juba tean, mida kaasa vòtta. Bill Brysoni „Notes From The Big Country“ ja talvejope Roku jaoks (pidavat pàris kylm olema).
Ylejàànud reisitarvete peale mòtlen suure tòenàosusega òòsel kell kaks, kui olen naasnud òhtusòògilt ja viimasel hetkel kohvrit pakin.
Arvan, et saab lòbus òhtusòòk olema, sest tulevad S, E1, E2 ja P. Nad on mu lemmik-itaallased.
Fakken kàiguvahetamise ròòmud!
Òhtul jòudsin garaazhi ja garaazhi-sinjoor kysis, et ega mul radiaator (Ytles vist radiaator? Vòi oli see karburaator? Generaator? Inkubaator?) làbi pòlenud ei ole.
Palusin tàpsustust.
Sinjoor viitas, et mu autost tulevat kòrbemise lòhna. Jah, kòrbemise lòhna oli terve garaazh tàis, aga ei tulnud selle pealegi, et see minu autost vòib tulla.
Uurisime Erlend Isopistet eest ja tagant. Oigemini mina seisin nagu tobe nui ning sinjoor kàivitas autot paar korda. Arvas, et ju ma olen kas sòites sidurit all hoidnud vòi siis liiga madala kàiguga sòitnud. Toonitas veel, et sidurit kasutatakse ainult kàigu vahetamiseks ja muul ajal tuleb koib sidurist kaugel hoida. Mulle endale tundub, et olen vist mòlemat pattu teinud. Oh pekkis!
Ma ju ei tea ka tàpselt, mis ma teinud olen! See fakken kàiguvahetamine ajab mind nii nàrvi, et hea, et ma jòuan kòige selle sebimise kòrvalt yldse teisi autosid màrgata. Kust ma tean, kus mu jalad on? No vist on siduri peal. Oh pekk ja pizza! See auto on ju ainult 130 kilomeetrit sòitnud! On mul sellist blamaazh tarvis!?
Tàna hommikul auto enam ei haisenud, mistòttu leidsin endas hingejòudu, et alustada vòòrutusraviga, pààstmaks Erlend Isopiste elu.
Mul olla halb komme (teised ytlevad nii), et tallan sidurit, kui pidurdamiseks làheb. Yritasin sidurit tallata ainult siis, kui oli vaja kàiku vahetada. Enamasti tulin toime.
Pòòretega on keerulisem. Ma tean, et kui on alla yhe, siis tuleb kàik madalamaks panna, aga kui yle kolme, siis kòrgemaks. Aga kòik, mis jààb yhe ja kolme vahele on hall tsoon. Mida teha, kui on yhe ja kolme vahel? Kuskohas peab tàpselt olema? Kas yhe ja kahe vòi kahe ja kolme vahel? Vòi tàpselt kahe peal? Jah, ei ole kerge, kui elus on liiga palju valikuid.
Oi. Praegu tajusin, et seda blogi loevad ilmselt mòned inimesed, kes on mulle oma manuaalkastiga autot laenutanud. Tàhendab, ma loodan, et jààme ikka sòpradeks edasi.
Ma juba tean, mida kaasa vòtta. Bill Brysoni „Notes From The Big Country“ ja talvejope Roku jaoks (pidavat pàris kylm olema).
Ylejàànud reisitarvete peale mòtlen suure tòenàosusega òòsel kell kaks, kui olen naasnud òhtusòògilt ja viimasel hetkel kohvrit pakin.
Arvan, et saab lòbus òhtusòòk olema, sest tulevad S, E1, E2 ja P. Nad on mu lemmik-itaallased.
Fakken kàiguvahetamise ròòmud!
Òhtul jòudsin garaazhi ja garaazhi-sinjoor kysis, et ega mul radiaator (Ytles vist radiaator? Vòi oli see karburaator? Generaator? Inkubaator?) làbi pòlenud ei ole.
Palusin tàpsustust.
Sinjoor viitas, et mu autost tulevat kòrbemise lòhna. Jah, kòrbemise lòhna oli terve garaazh tàis, aga ei tulnud selle pealegi, et see minu autost vòib tulla.
Uurisime Erlend Isopistet eest ja tagant. Oigemini mina seisin nagu tobe nui ning sinjoor kàivitas autot paar korda. Arvas, et ju ma olen kas sòites sidurit all hoidnud vòi siis liiga madala kàiguga sòitnud. Toonitas veel, et sidurit kasutatakse ainult kàigu vahetamiseks ja muul ajal tuleb koib sidurist kaugel hoida. Mulle endale tundub, et olen vist mòlemat pattu teinud. Oh pekkis!
Ma ju ei tea ka tàpselt, mis ma teinud olen! See fakken kàiguvahetamine ajab mind nii nàrvi, et hea, et ma jòuan kòige selle sebimise kòrvalt yldse teisi autosid màrgata. Kust ma tean, kus mu jalad on? No vist on siduri peal. Oh pekk ja pizza! See auto on ju ainult 130 kilomeetrit sòitnud! On mul sellist blamaazh tarvis!?
Tàna hommikul auto enam ei haisenud, mistòttu leidsin endas hingejòudu, et alustada vòòrutusraviga, pààstmaks Erlend Isopiste elu.
Mul olla halb komme (teised ytlevad nii), et tallan sidurit, kui pidurdamiseks làheb. Yritasin sidurit tallata ainult siis, kui oli vaja kàiku vahetada. Enamasti tulin toime.
Pòòretega on keerulisem. Ma tean, et kui on alla yhe, siis tuleb kàik madalamaks panna, aga kui yle kolme, siis kòrgemaks. Aga kòik, mis jààb yhe ja kolme vahele on hall tsoon. Mida teha, kui on yhe ja kolme vahel? Kuskohas peab tàpselt olema? Kas yhe ja kahe vòi kahe ja kolme vahel? Vòi tàpselt kahe peal? Jah, ei ole kerge, kui elus on liiga palju valikuid.
Oi. Praegu tajusin, et seda blogi loevad ilmselt mòned inimesed, kes on mulle oma manuaalkastiga autot laenutanud. Tàhendab, ma loodan, et jààme ikka sòpradeks edasi.
kuidas lugeda raamatut
Nii kui postitusele pealkirja panin, hakkas tunduma, et keegi on tàpselt sellise pealkirjaga raamatu kirjutanud.
Ja ongi.
Kàesolevaks postituseks andis insipiratsiooni Puhvis Kukk, kes kysis kommentaaris, et kuidas ma jòuan raamatuid lugeda ja kirjutas paari sònaga ka enda elu dilemmadest. Tundsin, et ei saa jààda passiivseks pealtvaatajaks! Kui yldse kunagi, siis just nyyd on see hetk, mil saan kedagi aidata, maailmale oma sònumi edastada.
Yhesònaga, alljàrgnevalt mòned praktilised nàpunàited sellest, kuidas leida aega raamatute lugemiseks.
Kui elukaaslast kodus pole, on parim raamatulugemise aeg ja koht laupàeva vòi pyhapàeva hommik, voodis. Soovitaksin ka elutoa diivanit, eriti kui voodist tekk ja padi kaasa vòtta ning eelnevalt hea suur tassitàis kohvijooki valmistada. Mòistagi pole ma eriti kurb, kui elukaaslast kodus pole, sest nii kui ta teatab, et làheb mingiks komandeeringuks, nàen juba vaimusilmas vahvat hommikut raamatu, teki ja kohvijoogi seltsis.
Òhtuti voodis lugemine pole minu arvates eriti mòttekas, sest nagu Puhvis Kukk ka mainis, on òhtuks tavaliselt aju aktiivsus enam-vàhem keskmise kòògivilja tasemel. Tihti mitte sedagi.
Kogenumad lugejad teavad ka rààkida, et òhtuti juhtub tihti, et loed mòned lehekyljed, jààd magama ja hommikul ei màleta sedagi vàhest, mis òhtul loetud sai. Nii ikka ei làhe. Halvimal juhul satub huvitav raamat olema ja loed hommikuni nagu òòkull ning jàrgmisel (tòò)pàeval on silmad punased ja reaktsoonikiirus kuidagi aeglane. Raamatulugemine ei tohiks elukvaliteeti rikkuda, mitutòttu mina isiklikult òiseid lugemisi ei harrastaks.
Lyhemaid novelle ja luuletusi on hea lugeda sòògitegemise kòrvalt. Nàiteks mu lemmikspagetid (Barilla nr 5) keevad kaheksa minutit ja selle ajaga jòuab ikka mòne lehekylje lugeda.
Parim raamatulugemise koht on ikkagi peldik. Selle vastu ei saa.
Nàiteks minul on tihti ette tulnud, et kui tòòl igav hakkab, vòtan raamatu kaasa ja tòmbun mònda vaiksemasse peldikusse.
On kysitud, et kuidas ma seda tàpselt teen, nii et vahele ei jàà. No vastus on lihtne. Raamat peab kàekotis juba valmis olema ja teatavasti naised tassivad alati kàekotte edaga kaasas. Vot, kui tuleb raamatulugemise vajadus, siis piisab kàekott napsata ja tòòlaua tagant minema jalutada. Mingeid selgitusi pole vaja. Keegi ei kahtlusta midagi. Muidugi oluline on ka leida mingi selline peldik, mis kolleegide liikumistrajektooridele vàga ette ei jàà, sest kuidas sa pàrast seletad, et millega peldikus 20 minutit tegelesid. Vahel, kui lugemisega on pisut kaua làinud, olen tagasi pòòrdudes telefoni kàes hoidnud, jàtmaks muljet, et oli mingi pikem telefonikòne. Itaalias see tòòtab hàsti, sest kòigil on pikad telefonikòned. Olen arvestanud, et kui tòò juures peldikus raamatut lugeda, siis optimaalne sessiooni kestvus on 15 minutit. Vàhema ajaga ei jòua eriti palju lugeda ja kui kauem làheb, hakatakse kahtlustama.
Siinkohal on oluline àra màrkida, et ma ostan alati kàekotte sellise arvestusega, et paperback sisse mahuks ja otse loomulikult on mingi paberback pidevalt kaasas. Yhesònaga ettevalmistus, ettevalmistus, ettevalmistus.
Ykskord olin yhes pulmas, mis oli igav ja siis ma veel ei rààkinud itaalia keelt ka eriti. Tookord kàisin ka peldikus lugemas. Tore pulm oli.
Alati tasub raamat kaasa vòtta, kui làheb lennureisiks vòi kui on vaja arsti juurde minna vòi rongiga sòita. Ma arvan, et siin tàiendavaid selgitusi vòi juhtnòòre pole tarviski.
Nagu varem mainitud, on Itaalias vàga raske raamatuid lugeda, aga leidsin sellele probleemilegi lahenduse (tuleviku tarbeks) – see on kirik. Kirik on hea vaikne koht, kus enamus itaallasi eriti kàia ei viitsi, aga neid, kes sinna làhevad, eriti ei tylitata. Ma arvan, et edaspidi, kui Roku vanemate juures kylas olen ja tekib tahtmine raamatut lugeda, siis vòtan ette paaritunnise Kyla kiriku kylastuse.
Vanasti lugesin ka bussi-, rongi-, metroopeatustes, kòikvòimalikes jàrjekordades ja rannas, mistòttu ei vàlistaks neidki olukordi, kui potensiaalseid raamatulugemise vòimalusi, aga Itaalias elades need variandid ei toimi.
Rohkem polegi nagu ideid.
Yks idee ikkagi tuli. Alati, kui on kedagi vaja oodata, on tore, kui oodatav inimene pisut hiljaks jààb, sest siis saab jàlle paar lehekylge làbi tòòtada. Palju tervislikum kui suitsetamise vòi mobiiltelefoniga rààkimise teel aja parajaks tegemine.
Kus yks idee, seal kohe teinegi! See teine idee pàrineb Rogerilt, proovisin seda isegi (Pratchetti "Wintersmithiga", Berliini lennujaama restoranis) ja vàga tore oli.
Head lugemist! :)
Ja ongi.
Kàesolevaks postituseks andis insipiratsiooni Puhvis Kukk, kes kysis kommentaaris, et kuidas ma jòuan raamatuid lugeda ja kirjutas paari sònaga ka enda elu dilemmadest. Tundsin, et ei saa jààda passiivseks pealtvaatajaks! Kui yldse kunagi, siis just nyyd on see hetk, mil saan kedagi aidata, maailmale oma sònumi edastada.
Yhesònaga, alljàrgnevalt mòned praktilised nàpunàited sellest, kuidas leida aega raamatute lugemiseks.
Kui elukaaslast kodus pole, on parim raamatulugemise aeg ja koht laupàeva vòi pyhapàeva hommik, voodis. Soovitaksin ka elutoa diivanit, eriti kui voodist tekk ja padi kaasa vòtta ning eelnevalt hea suur tassitàis kohvijooki valmistada. Mòistagi pole ma eriti kurb, kui elukaaslast kodus pole, sest nii kui ta teatab, et làheb mingiks komandeeringuks, nàen juba vaimusilmas vahvat hommikut raamatu, teki ja kohvijoogi seltsis.
Òhtuti voodis lugemine pole minu arvates eriti mòttekas, sest nagu Puhvis Kukk ka mainis, on òhtuks tavaliselt aju aktiivsus enam-vàhem keskmise kòògivilja tasemel. Tihti mitte sedagi.
Kogenumad lugejad teavad ka rààkida, et òhtuti juhtub tihti, et loed mòned lehekyljed, jààd magama ja hommikul ei màleta sedagi vàhest, mis òhtul loetud sai. Nii ikka ei làhe. Halvimal juhul satub huvitav raamat olema ja loed hommikuni nagu òòkull ning jàrgmisel (tòò)pàeval on silmad punased ja reaktsoonikiirus kuidagi aeglane. Raamatulugemine ei tohiks elukvaliteeti rikkuda, mitutòttu mina isiklikult òiseid lugemisi ei harrastaks.
Lyhemaid novelle ja luuletusi on hea lugeda sòògitegemise kòrvalt. Nàiteks mu lemmikspagetid (Barilla nr 5) keevad kaheksa minutit ja selle ajaga jòuab ikka mòne lehekylje lugeda.
Parim raamatulugemise koht on ikkagi peldik. Selle vastu ei saa.
Nàiteks minul on tihti ette tulnud, et kui tòòl igav hakkab, vòtan raamatu kaasa ja tòmbun mònda vaiksemasse peldikusse.
On kysitud, et kuidas ma seda tàpselt teen, nii et vahele ei jàà. No vastus on lihtne. Raamat peab kàekotis juba valmis olema ja teatavasti naised tassivad alati kàekotte edaga kaasas. Vot, kui tuleb raamatulugemise vajadus, siis piisab kàekott napsata ja tòòlaua tagant minema jalutada. Mingeid selgitusi pole vaja. Keegi ei kahtlusta midagi. Muidugi oluline on ka leida mingi selline peldik, mis kolleegide liikumistrajektooridele vàga ette ei jàà, sest kuidas sa pàrast seletad, et millega peldikus 20 minutit tegelesid. Vahel, kui lugemisega on pisut kaua làinud, olen tagasi pòòrdudes telefoni kàes hoidnud, jàtmaks muljet, et oli mingi pikem telefonikòne. Itaalias see tòòtab hàsti, sest kòigil on pikad telefonikòned. Olen arvestanud, et kui tòò juures peldikus raamatut lugeda, siis optimaalne sessiooni kestvus on 15 minutit. Vàhema ajaga ei jòua eriti palju lugeda ja kui kauem làheb, hakatakse kahtlustama.
Siinkohal on oluline àra màrkida, et ma ostan alati kàekotte sellise arvestusega, et paperback sisse mahuks ja otse loomulikult on mingi paberback pidevalt kaasas. Yhesònaga ettevalmistus, ettevalmistus, ettevalmistus.
Ykskord olin yhes pulmas, mis oli igav ja siis ma veel ei rààkinud itaalia keelt ka eriti. Tookord kàisin ka peldikus lugemas. Tore pulm oli.
Alati tasub raamat kaasa vòtta, kui làheb lennureisiks vòi kui on vaja arsti juurde minna vòi rongiga sòita. Ma arvan, et siin tàiendavaid selgitusi vòi juhtnòòre pole tarviski.
Nagu varem mainitud, on Itaalias vàga raske raamatuid lugeda, aga leidsin sellele probleemilegi lahenduse (tuleviku tarbeks) – see on kirik. Kirik on hea vaikne koht, kus enamus itaallasi eriti kàia ei viitsi, aga neid, kes sinna làhevad, eriti ei tylitata. Ma arvan, et edaspidi, kui Roku vanemate juures kylas olen ja tekib tahtmine raamatut lugeda, siis vòtan ette paaritunnise Kyla kiriku kylastuse.
Vanasti lugesin ka bussi-, rongi-, metroopeatustes, kòikvòimalikes jàrjekordades ja rannas, mistòttu ei vàlistaks neidki olukordi, kui potensiaalseid raamatulugemise vòimalusi, aga Itaalias elades need variandid ei toimi.
Rohkem polegi nagu ideid.
Yks idee ikkagi tuli. Alati, kui on kedagi vaja oodata, on tore, kui oodatav inimene pisut hiljaks jààb, sest siis saab jàlle paar lehekylge làbi tòòtada. Palju tervislikum kui suitsetamise vòi mobiiltelefoniga rààkimise teel aja parajaks tegemine.
Kus yks idee, seal kohe teinegi! See teine idee pàrineb Rogerilt, proovisin seda isegi (Pratchetti "Wintersmithiga", Berliini lennujaama restoranis) ja vàga tore oli.
Head lugemist! :)
martedì, febbraio 12, 2008
il belpaese
Kòige ausamatel hetkedel mòistan, et ei suuda iial sellelt maalt pàriselt lahkuda. Pidev soov lahkuda ja vòimetus end lahti rebida bel casino-st, ’kaunist segadusest’ – sellest on kirjutatud juba sajandeid.
Itaalia yks tàhtsamaid patrioote Massimo D’Azeglio on kirjutanud, kasutades prostitutsiooni metafooni:“Ma ei suuda elada mujal kui Itaalias, mis on imelik, sest ma vihastan pidevalt itaallaste kyyndimatuse, kadeduse, ignorantsuse ja laiskuse peale. Ma olen nagu mees, kes on armunud prostituuti.“ Tàpselt selline tunne tekib siin elades: vihastamapanev ja lòputult àrritav, aga lòppude lòpuks on vòimatu end eemale tòmmata. Asi ei ole selles, et kòik on troppo bello, liiga ilus, vòi et toit ja vestluskunst on kòrgel tasemel. Lihtsalt vàljaspool Itaaliat tundub elu olevat palju vàhem erutav, emotsioonid nàivad elutud.
Stendhal on kirjutanud, et Itaalias elamise tunne on sarnane armastusega. Samasugune vòlu ja rahu, aeg-ajalt ebakindlus ja kurbus. Kirjutades selle maa àkilistest armukadeduse ja paranoiahoogudest teadis Stendhal kindlalt, et need on olemas, sest ka ròòmud on siin palju intensiivsemad ja kauakestvamad. Yht ilma teiseta ei saa.
Tobias Jones „The Dark Heart of Italy“
Ma avan, et Tobiasega oleks, millest rààkida. Seda raamatut lugedes tundsin nii mònigi kord, et Tobias on kirja pannud selle, mida oleks tahtud maailmale òelda, aga pole osanud sònadesse panna vòi siis pole vajalikuks pidanud, arvates, et niikuinii keegi ei mòista.
Muidugi ega Tobias ainult minu mòtteid ei korrutanud, vaid paljastas nii mòndagi vòigast minu uue... ee... tàhendab siis... kodumaa kohta.
Pòhimòtteliselt vòib selle raamatu kandva sònumi kokku vòtta lausega, mis oli yhes hiljutises The Economistis jàrjekordse Itaalia poliitilist olukorda analyysiva artikli jàreldus:"Poor Italy".
Itaalia yks tàhtsamaid patrioote Massimo D’Azeglio on kirjutanud, kasutades prostitutsiooni metafooni:“Ma ei suuda elada mujal kui Itaalias, mis on imelik, sest ma vihastan pidevalt itaallaste kyyndimatuse, kadeduse, ignorantsuse ja laiskuse peale. Ma olen nagu mees, kes on armunud prostituuti.“ Tàpselt selline tunne tekib siin elades: vihastamapanev ja lòputult àrritav, aga lòppude lòpuks on vòimatu end eemale tòmmata. Asi ei ole selles, et kòik on troppo bello, liiga ilus, vòi et toit ja vestluskunst on kòrgel tasemel. Lihtsalt vàljaspool Itaaliat tundub elu olevat palju vàhem erutav, emotsioonid nàivad elutud.
Stendhal on kirjutanud, et Itaalias elamise tunne on sarnane armastusega. Samasugune vòlu ja rahu, aeg-ajalt ebakindlus ja kurbus. Kirjutades selle maa àkilistest armukadeduse ja paranoiahoogudest teadis Stendhal kindlalt, et need on olemas, sest ka ròòmud on siin palju intensiivsemad ja kauakestvamad. Yht ilma teiseta ei saa.
Tobias Jones „The Dark Heart of Italy“
Ma avan, et Tobiasega oleks, millest rààkida. Seda raamatut lugedes tundsin nii mònigi kord, et Tobias on kirja pannud selle, mida oleks tahtud maailmale òelda, aga pole osanud sònadesse panna vòi siis pole vajalikuks pidanud, arvates, et niikuinii keegi ei mòista.
Muidugi ega Tobias ainult minu mòtteid ei korrutanud, vaid paljastas nii mòndagi vòigast minu uue... ee... tàhendab siis... kodumaa kohta.
Pòhimòtteliselt vòib selle raamatu kandva sònumi kokku vòtta lausega, mis oli yhes hiljutises The Economistis jàrjekordse Itaalia poliitilist olukorda analyysiva artikli jàreldus:"Poor Italy".
lunedì, febbraio 11, 2008
Piazza del Popolo
Pyhapàeval otsustasin taaskord oma uut kodulinna Roomat paremini tundma òppida.
Romantikute màe Gianicolo projekt on hetkel kylmutatud, sest vaevalt jòudsin jagada Rokuga ideed, et tahan minna Gianicolole pàikesetòusu piknikku pidama ja àrkavat Roomat imetlema, nòudis ta peaaegu pisarsilmil, et ma ei teeks seda mitte kellegi teisega kui temaga. Ma arvan, et see on mingi meheliku uhkuse teema, aga tolerantse inimesena ma nyyd ootan sobivat hommikut, mil Mu Sydame Prints Rooma jòuab, et siis yheskoos romantilisele piknikule minna. Praegu on ta Ameerikas.
Niisiis valisin sihtkohaks Piazza del Popolo ja selle ymbruse. Et eriti seiklusrikas oleks, vòtsin sydame rindu ja otsustasin metroo asemel hoopis uue neljarattalise sòbra Erlend Isopistega kesklinnale làheneda.
Seda enam, et oli pyhapàev ja vàhem autosid ja yhesònaga ideaalne olustik kàiguvahetamise ròòmudega làhemalt tuttavaks saamiseks. Sòiduks valmistusin pòhjalikult, nii nagu kunagi hallidel aegadel òppesòidu tunnis. Enne syytevòtme keeramist heitsin jope seljast, panin raadio kinni, kinnitasin turvavòò ja hingasin sygavalt sisse-vàlja.
Edasi vòiks òelda, et làks yle ootuste hàsti. Punkrist kuni Hispaania treppide làhedase parklani saabusin kordagi àra eksimata ja autot vàlja suretamata. Ma arvan, et see on mingi uus tase, mida ma keeldun algaja ònneks nimetamast, aga ei julgeks ka lubada, et see uus tase eriti jàtkusuutlik saab olema.
Seekord oli plaan jòuda kòigepealt Piazza del Popolole, mis on yks iidne Rooma vàljak, kylastada seal asuvat Santa Maria Del Popolo kirikut ja seejàrel vaadata yle Villa Borghese park.
Villa Borghese pargiga on mul oma kana kitkuda. Ykskord ammu yhel hirmpalaval augustipàeval, kui Roku oli tòòl ja ma olin yksi Roomat avastamas, tuli mulle Lonely Planeti teatmikut lehitsedes kelmikas idee minna Villa Borghese parke vaatama. Huvitav on màrkida, et kuigi tànapàeval asub see elegantne villa kesklinnas, siis 17ndal sajandil kasutas kardinal Scipio Borghese seda ààrelinna-suvila ja peopidamise kohana.
Yhesònaga tol ààrmiselt palaval pàeval (et teile konkreetsemat ideed anda, siis vòin òelda, et òhk ei liikunud absoluutselt ja kuumus kòrvetas kàsivarsi) jòudsin pargi servale. Park, millest olin fotodel nàinud maalilisi kujutisi rohelusse uppuvatest alleedest ja skulptuuridest, oli tegelikkuses kollaseks kòrbenud viljatu maa-ala, kus sakris piiniad parajasti pàikese kàes yles sulasid (vàhemalt lòhna ja vàlimuse jàrgi otsustades).
Oli lòunatund ja park loomulikult inimtyhi. Jalutasin sihitult sinna-tànna, aga sellest kohast làhenedes, mille mina olin valinud, polnud kòrbenud maastikul otsa ega ààrt. Yhtegi màrki tsivilisatsioonist, Villa Borghesest rààkimata, ka nagu ei paistnud. Nii pòòrdusingi tagasi ja otsustasin Villa Borghese pargid jàrgmiseks korraks jàtta. Tagantjàrele tark olles ytleks, et hàsti tegin. Arvestades, et see on Rooma suuruselt teine park (yhesònaga pàris suur) ja teades minu navigeerimisvòimet pole vàlistatud, et ma eksleksin seal piiniate vahel siiamaani justkui rahutu kummitus.
Aga tulgem pyhapàevase retke juurde tagasi. No parkisin auto oskuslikult maa-alusese parklasse ja vàljusin eksimatut suunataju yles nàidates (see on pàris suur parkla, umbes nagu Soome laht) Piazza di Spagnal, kust mul oli plaanis Piazza del Popolo suunas edasi kulgeda.
See oli viga.
Teadupàrast Piazza di Spagnal algab glamuurne ostutànav Via dei Condotti. Loomulikult ei saanud muidu, kui pidin Diori, Prada, YSL ja muude akende juures kiibitsema ning uusi kollektsioone vahtima. Nii sai varasest pealelòunast kiiresti hiline pealelòuna, kui mitte òelda, et varane òhtu.
Edasi tuli keerata Via del Corsole, kus on tavaliste prolede poed nagu Zara, United Colors of Benetton ja muu taoline. Yldiselt ma liikusin piki Via dei Condottit ja Via del Corsot vàltimatult eesmàrgi suunas, aga et huvitavam oleks, pòikasin peaaegu kòigisse poodidesse sisse ja proovisin riideid. Et pikk jutt kiirelt àra rààkida, siis planeeritud 15-minutilise jalutuskàigu peale kulus vaatekende vahtimise ja riiete proovimisega vàhemalt kaks tundi. Vòib-olla ka rohkem. Poodides kulub aeg kiiresti.
Vanasti oli Via del Corso kuulus selle poolest, et seal korraldati yhe julmur-paavsti kapriisi peale hobuste vòiduajamisi, alustades Piazza del Popololt ja jòudes Piazza di Veneziani vàlja. Kui kaardi pealt vaadata, siis vòib muidugi kohavalikut mòista, kuna tegemist on yhe vàhese pika ja sirge tànavaga Rooma sydames.
Et hobused kiiremini liiguks, anti neile igasuguseid drooge ja torgiti neid naeltega (ma ei viitsi sònastikust jàrele vaadata, millises kehaosas neid naelu kasutati). Paavst siis vahtis oma Piazza di Venezia ròdult (kust paar sajandit hiljem Mussolini kònesid pidas) mugavalt tugitooli nòjatudes, kuidas valust ja droogidest hullunud hobused piki Via del Corsot rysinal làhenesid justkui loomakaitsja òudusunenàgu.
Tànapàeval on Via del Corso hoopis rahulikum koht. Ainukesed hullunud olendid on ostupalavikus turistid, kes poodide ymber siblivad. Ma ei tea miks see nii on, aga Via del Corso Zara pood on yks rahvarohkemaid poode, mida ma oma elus nàinud olen. See on hàmmastav selles mòttes, et Zara poed on igal pool yhesugused ja turistid vòivad ju oma kodumaal ka eeldatavasti Zara poes kàia, aga mine sa neid turiste tea muidugi.
Lòpuks tydinesin Via del Corso kàrast ja saginast ning keerasin maalilisse Via del Babuinosse, mis samuti eesmàrgi suunas liikuda aitas, aga oli pisut rahulikum. Kui Via del Babuino 16ndal sajandil aastal valmis sai, oli ta amelik nimi Via Paolina. Kuna aga sellel tànaval asus yks koleda vanamehe kuju, hakkas vanarahvas seda tànavat kuju jàrgi Via del Babuinoks kutsuma. Umbes kolmekymne aasta pàrast nimetati tànav ametlikult Via del Babuinoks.
Otsisin kuju yles, siin ta on.
Koleda vanamehe kohta on see pàris kenitlev poos, kas pole? Tema koledusest pole eriti vòimalik aru saada, sest ajahammas on ta pàris àra nàrinud.
Via del Babuinolt leiab tillukese anglikaani kiriku, kuhu ma uudishimust ka sisse pòikasin. Oh milline imeline nummi kirik! Puupòrandad ja puitlagi tekitasid kohe sellise toreda pòhjamaiselt koduse tunde. Sòbralikud inimesed (blondide habemetega mehed ja ymarad naised) vestlesid inglise keeles, vaiksel toonil. Igale sisseastujale oli neil lahke pilk ja naeratus varuks. Minu meelest oli ka vàga inimsòbralik, et istmed olid kaetud ristpistetikandis padjakestega, et kirikulistel oleks mugavam jumalaga kontakti saavutada. Seinte peal oli nàha laste joonistusi, mis rààkisid maailma rahust. Kindlasti seal kirikus nad korraldavad toredaid piknikke kogu perele ja nende piknikutel paistab alati pàike ja sòbralikud inimesed lasevad lihapannkookide taldrikul ringi kàia ja lapsed hullavad puude varjus ja neil pole kunagi muresid ega sòda. Palju puudu ei jàànud, et ma oleks selle headuse musterkoguduse liikmeks hakanud. Jah... aga liikugem ikka Piazza del Popolo suunas edasi, enne kui pàev otsa saab.
Piazza del Popolo on iidne vàljak, mis algselt oli mòeldud Rooma yheks vàljapààsuks. Vòi siis sissepààsuks, sòltub kuidas vaadata. Veel 19nda sajandilgi kasutati seda vàljakut hukkamiste tàideviimiseks. Lugesin yhest raamatust, et alguses rohkem nagu olla syydimòistetuid haamriga surnuks taotud, aga mòne aja pàrast leiti, et on humaansem pea eemaldada ja niisiis veel paarsada aastat tagasi vòisid tublid roomlased lòunasòògi-jàrgset passeggiatat ilmestada mòne meelikòitva kogupereyritusega, nàiteks hukkamisega. Hukkamised olla olnud ka levinud karnevaliatraktsioon. Karta on, et enne karnevale làks eriti kehvasti neil, kes kuskil varguse vòi muu pahandusega vahele jàid, kui oli vaja pidustuste jaoks hukatavaid koguda.
Piazza del Popolol juba on, mida vaadata.
Esiteks on keset platsi obelisk, mille vanad roomlased 10 sajandit e.m.a. Egiptusest sòjasaagina kaasa tòid. Peale Rooma toomist on obeliski vastavalt vajadusele sinna-tànna paigutatud, umbes nagu hoolas perenaine nipsasjakest sàtib kord raamaturiiulisse, siis kummutile ja teinekord jàlle peeglilauale.
Obeliski vaadates tuli mulle meelde Tibor Fischeri raamat „Kogujate koguja“, kus peategelaseks on igivana vaas, mis nagu obeliskki yhest kàest teise ràndab ja oma omanikke ning ymbritsevat maailma làbi iidse elutarkuse prisma vaatleb. Mulle tundus, et obelisk just seda teebki. Seisab seal keset platsi, vaatleb hàirimatu rahuga inimeste askeldusi ja hindab naiste kòrvaròngaste semantilist sònumit (nagu see vaas tegi).
Teiseks leiab Piazza del Popololt kaks kirikut, mis esmapilgul nàivad olevat kaksikud, aga tegelikult ei ole. Need kirikud on vàga huvitavad. Nimelt alguses olla Piazza del Popolo olnud vòrdlemisi ràndom vàljak, majad kòik pilla-palla servades. Kuna arhitektide idee oli teha yks korralik neoklassikalises stiilis vàljak, lòhuti suvalised majad àra. Plats oli aga ikka pisut ebasymmeetriline ning seetòttu ehitatigi need kaks kirikut et rohkem symmeetriat ja korrapàra tekitada. Kui kirikuid làhemalt vaadata, siis yks on neist tegelikult pigem kandiline ja teine rohkem nagu ymmargune. Neil on erinevad detailid ja tornikesed ka tegelikult.
Otse loomulikult ei saa mòòda vaadata Porta del Popolost, mis ehitati Rootsi printsessi Christiana ja tema katoliiklaseks hakkamise auks. Oma eluajal oli printsess Christiana tuntud kui poissnaine, Itaalia ja Prantsuse kaunite kunstide ja filosoofia austaja ning suur kulutaja. Arvan, et pole vàhe turiste, kes Rooma rikkalikus kaubandusvòrgus ja restoranide-lokaalide imelises maailmas kogu raha edukalt làbi lòòvad. Sama saatus tabas ka Rootsi printsessi – kaks aastat trilla-tralla elu Roomas lòppes sellega, et printsessil sai raha otsa tal tuli Prantsuse òukonna kaitsva tiiva alla pugeda. Seal tekitas ta kiirelt kultuuride vahelise konflikti, kuna tema mehelikud ròivad ja maneerid ning pòhjamaine otsekohesus olla prantsuse òukonna naisliikmeid hingepòhjani shokeerinud. Prantsusmaal sai ta pahandusega hakkama, kuna lasi mòrvata yhe markii ja kokkuvòttes tal nagu polnudki enam òieti, kus elada. Rootsi teda eriti tagasi ei tahetud ja siis ta hàngis viimased eluaastad Hamburgis ja Roomas. Praegu hoitakse sekeldajast Christiana sàilmeid St Peteri basiilikas, kus ta olla yks kolmest sinna maetud naisest. Ma arvan, et Christiana oli yks esimesi naisòiguslasi, nii et mul on hea meel, et ta sinna basiilikasse maetud sai.
Piazza del Popolo peamine vaatamisvààrsus on aga Santa Maria del Popolo kirik. Olles kòik eelmainitu yle vaadanud (pimedas ausalt òeldes palju vaadata ei saanudki), seadsin sammud kiriku poole. Vàljak oli tàis pakse valgeid briti ja taani mehi, varustatud riigilipu motiivides keepide, sarvik-mytside ja òllepudelitega. Kòik olid vàga joviaalsed. Ilmselt mingi jalgpall vòi poismeesteòhtu. Làrmi oli kohe kòvasti.
Ryhkisin otsusekindlalt làbi làrmakate gruppide, jalutajate ja tylikate suveniirimyyjate jumalakoja suunas. Piazza del Popolo ja kiriku vahel on veel yks pònev turismiatraktsioon, millele tahaksin tàhelepanu juhtida - autosid tàis tànav. Kuna see on pikk ja kitsas tànav, kust palju autosid làbi sòidab ja jalakàijad pidevalt yle tee sibavad, nàeb seal itaalia liiklust selle tàies ilus kòige tuututamise ja zhestide ja muu asjakohasega.
Kònealune kirik on muide ehitatud julmur-imperaator Nero hauakoha peale. Haud asunud yhe paplipuu làhedal ja mitmeid aastaid peale Nero surma olla vanarahvas puu vòras Nero kummitust nàinud. Lòpuks 1099. aastal lasknud paavst Pasquale puu maha vòtta ja selle koha peale kabeli pystitada. Kiriku nime kohta on kaks versiooni. Yhe versiooni kohaselt sai kabel nimeks del Popolo (tòlk. rahvas), kuna kabeli ehitust rahastanud Rooma elanikud. Teise versiooni kohaselt tàhendavat Popolo paplipuud (ladina keeles populus). Kiriku tànapàevane versioon sai aga valmis mitusada aastat hiljem, 17.sajandil. Yldiselt on kirik pòhiliselt tuntud Caravaggio ja Pinturicchio maalide ning mosaiikide poolest.
Astusin sisse, parajasti oli jumalateenistus algamas. Anglikaani kiriku kodususest ja hubasusest polnud siin juttugi. Kòrged laed. Tolmunud kulda-karda ja marmorsambaid jalaga segada. Uhkedes kuubedes vanurpreestrid altari ymber askeldamas. Publiku seas kòitis mu tàhelepanu yks kashmiirmantlis pikk vanamees, kes oli asunud vàga intensiivselt pòrandale pòlvitama, kuidagi vàga kyhmutòmbunult. Kes teab, mis tal hinge peal oli.
Ma arvan, et selle kiriku kylastamiseks on mòttekam hommikune aeg valida. Kuna òues oli pime, siis mosaiikidest eriti palju aru ei saanud ja maalidki ei paistnud hàmaras valguses eriti tàpselt kàtte. Iga kord kui mingisse kabelisse sisse vaatasin, tabas mind mòningane òòv. Kòik oli ilusti tipp-topp, maalid ja kujud ja kyynlad puha. Kui aga pikemalt vaatlema jààda, tuli hàmarusest esile mingi kirst ja surnu kuju selle peal.
Kòndisin edasi, oli vàga rahulik ja jumalik tunne, eriti peale Piazza del Popolo làrmi. Aeg-ajalt astus mòni turist kirikusse sisse, siis paiskus avatud uksest làrmi, nagu pahvak kylma òhku tarre tungib, kui kasukasse màhitud talumees tuppa astub. Kui aga uks jàlle kinni pandi, oli kirikus tore ja rahulik olla. Jòudsin jàreldusele, et kirikud on abiks kohad, kui on kuskil vaja rahulikult raamatut lugeda vòi muidu elu yle jàrele mòelda. Vàljaspool kirikuid ei olegi Itaalias ythki rahulikku ja vaikset kohta minu arvates.
Nii olingi oma mòtetega ametis, kui korraga tunnen – miski asi jala all! Uhh, tòstan ehmatusega ketsi kòrgele! Oli see nyyd imperaator Nero vaim vòi olen kellegi mahavisatud pizzatyki sisse astunud?
Tegelikkus oli yllatav – nimelt seisin kellegi surnud kodaniku nào peal! Vilkalt tòmbusin siledale pòrandapinnale ja màrkasin jahmatusega et kogu kiriku pòrand on kaetud lamavate reljeefsete kujudega. Lebasid seal, kàed risti rinnal ja lasid enda otsas tallata. Mònedel oligi nàgu puha siledaks kulunud.
Oleks tahtnud sellest pilti teha, aga missa oli juba alanud ja kirikulised vaatasid pisut pahakspanevalt, kui ma ostukottide kròbinal ja turismiteatmikut lugedes mòòda kirikut kruisisin. Teatmiku kohaselt jàid Caravaggio teosed tàpselt teise kiriku poole peale, aga et mitte rahurikkuja olla, otsustasin kirikust lahkuda ja mòni pàev hommikul tagasi tulla.
Koju jòudsin kordagi autot vàlja suretamata ja àra eksimata.
Gelateria-Giuseppe oli seekord leiutanud uue jààtise – rohelise òuna maitselise. Òunajààtis on nyyd mu suur lemmik ploomijààtise kòrval. Nimelt ma juba lapsepòlvest saati on mul olnud kaks lemmikasja - òunapyree ja vaniljejààtis - ja ma pole kunagi suutnud otsustada, et kumb on lemmikum. Vot selles jààtises on mòlemad maitsed koos. Jumalik!
Kui jààtise eest maksin, selgus, et yhe-eurose myndi asemel olin prantsuse 10-frangise andnud, mis tòele au andes nàgi vàga euro moodi vàlja. Selgus, et keegi pettur on mulle raha tagasi andes selle frangi poetanud. Nende frankidega tasub tàhelepanelik olla, òpetas Gelateria-Giuseppe. Pahatahtlikud inimesed pidavat frangi ja euro sarnasust tihti àra kasutama. Eh, juba arvasin, et olen itaallaste pòhilistele petuskeemidele pihta saanud, aga ikka jàtkub yllatusi....
Romantikute màe Gianicolo projekt on hetkel kylmutatud, sest vaevalt jòudsin jagada Rokuga ideed, et tahan minna Gianicolole pàikesetòusu piknikku pidama ja àrkavat Roomat imetlema, nòudis ta peaaegu pisarsilmil, et ma ei teeks seda mitte kellegi teisega kui temaga. Ma arvan, et see on mingi meheliku uhkuse teema, aga tolerantse inimesena ma nyyd ootan sobivat hommikut, mil Mu Sydame Prints Rooma jòuab, et siis yheskoos romantilisele piknikule minna. Praegu on ta Ameerikas.
Niisiis valisin sihtkohaks Piazza del Popolo ja selle ymbruse. Et eriti seiklusrikas oleks, vòtsin sydame rindu ja otsustasin metroo asemel hoopis uue neljarattalise sòbra Erlend Isopistega kesklinnale làheneda.
Seda enam, et oli pyhapàev ja vàhem autosid ja yhesònaga ideaalne olustik kàiguvahetamise ròòmudega làhemalt tuttavaks saamiseks. Sòiduks valmistusin pòhjalikult, nii nagu kunagi hallidel aegadel òppesòidu tunnis. Enne syytevòtme keeramist heitsin jope seljast, panin raadio kinni, kinnitasin turvavòò ja hingasin sygavalt sisse-vàlja.
Edasi vòiks òelda, et làks yle ootuste hàsti. Punkrist kuni Hispaania treppide làhedase parklani saabusin kordagi àra eksimata ja autot vàlja suretamata. Ma arvan, et see on mingi uus tase, mida ma keeldun algaja ònneks nimetamast, aga ei julgeks ka lubada, et see uus tase eriti jàtkusuutlik saab olema.
Seekord oli plaan jòuda kòigepealt Piazza del Popolole, mis on yks iidne Rooma vàljak, kylastada seal asuvat Santa Maria Del Popolo kirikut ja seejàrel vaadata yle Villa Borghese park.
Villa Borghese pargiga on mul oma kana kitkuda. Ykskord ammu yhel hirmpalaval augustipàeval, kui Roku oli tòòl ja ma olin yksi Roomat avastamas, tuli mulle Lonely Planeti teatmikut lehitsedes kelmikas idee minna Villa Borghese parke vaatama. Huvitav on màrkida, et kuigi tànapàeval asub see elegantne villa kesklinnas, siis 17ndal sajandil kasutas kardinal Scipio Borghese seda ààrelinna-suvila ja peopidamise kohana.
Yhesònaga tol ààrmiselt palaval pàeval (et teile konkreetsemat ideed anda, siis vòin òelda, et òhk ei liikunud absoluutselt ja kuumus kòrvetas kàsivarsi) jòudsin pargi servale. Park, millest olin fotodel nàinud maalilisi kujutisi rohelusse uppuvatest alleedest ja skulptuuridest, oli tegelikkuses kollaseks kòrbenud viljatu maa-ala, kus sakris piiniad parajasti pàikese kàes yles sulasid (vàhemalt lòhna ja vàlimuse jàrgi otsustades).
Oli lòunatund ja park loomulikult inimtyhi. Jalutasin sihitult sinna-tànna, aga sellest kohast làhenedes, mille mina olin valinud, polnud kòrbenud maastikul otsa ega ààrt. Yhtegi màrki tsivilisatsioonist, Villa Borghesest rààkimata, ka nagu ei paistnud. Nii pòòrdusingi tagasi ja otsustasin Villa Borghese pargid jàrgmiseks korraks jàtta. Tagantjàrele tark olles ytleks, et hàsti tegin. Arvestades, et see on Rooma suuruselt teine park (yhesònaga pàris suur) ja teades minu navigeerimisvòimet pole vàlistatud, et ma eksleksin seal piiniate vahel siiamaani justkui rahutu kummitus.
Aga tulgem pyhapàevase retke juurde tagasi. No parkisin auto oskuslikult maa-alusese parklasse ja vàljusin eksimatut suunataju yles nàidates (see on pàris suur parkla, umbes nagu Soome laht) Piazza di Spagnal, kust mul oli plaanis Piazza del Popolo suunas edasi kulgeda.
See oli viga.
Teadupàrast Piazza di Spagnal algab glamuurne ostutànav Via dei Condotti. Loomulikult ei saanud muidu, kui pidin Diori, Prada, YSL ja muude akende juures kiibitsema ning uusi kollektsioone vahtima. Nii sai varasest pealelòunast kiiresti hiline pealelòuna, kui mitte òelda, et varane òhtu.
Edasi tuli keerata Via del Corsole, kus on tavaliste prolede poed nagu Zara, United Colors of Benetton ja muu taoline. Yldiselt ma liikusin piki Via dei Condottit ja Via del Corsot vàltimatult eesmàrgi suunas, aga et huvitavam oleks, pòikasin peaaegu kòigisse poodidesse sisse ja proovisin riideid. Et pikk jutt kiirelt àra rààkida, siis planeeritud 15-minutilise jalutuskàigu peale kulus vaatekende vahtimise ja riiete proovimisega vàhemalt kaks tundi. Vòib-olla ka rohkem. Poodides kulub aeg kiiresti.
Vanasti oli Via del Corso kuulus selle poolest, et seal korraldati yhe julmur-paavsti kapriisi peale hobuste vòiduajamisi, alustades Piazza del Popololt ja jòudes Piazza di Veneziani vàlja. Kui kaardi pealt vaadata, siis vòib muidugi kohavalikut mòista, kuna tegemist on yhe vàhese pika ja sirge tànavaga Rooma sydames.
Et hobused kiiremini liiguks, anti neile igasuguseid drooge ja torgiti neid naeltega (ma ei viitsi sònastikust jàrele vaadata, millises kehaosas neid naelu kasutati). Paavst siis vahtis oma Piazza di Venezia ròdult (kust paar sajandit hiljem Mussolini kònesid pidas) mugavalt tugitooli nòjatudes, kuidas valust ja droogidest hullunud hobused piki Via del Corsot rysinal làhenesid justkui loomakaitsja òudusunenàgu.
Tànapàeval on Via del Corso hoopis rahulikum koht. Ainukesed hullunud olendid on ostupalavikus turistid, kes poodide ymber siblivad. Ma ei tea miks see nii on, aga Via del Corso Zara pood on yks rahvarohkemaid poode, mida ma oma elus nàinud olen. See on hàmmastav selles mòttes, et Zara poed on igal pool yhesugused ja turistid vòivad ju oma kodumaal ka eeldatavasti Zara poes kàia, aga mine sa neid turiste tea muidugi.
Lòpuks tydinesin Via del Corso kàrast ja saginast ning keerasin maalilisse Via del Babuinosse, mis samuti eesmàrgi suunas liikuda aitas, aga oli pisut rahulikum. Kui Via del Babuino 16ndal sajandil aastal valmis sai, oli ta amelik nimi Via Paolina. Kuna aga sellel tànaval asus yks koleda vanamehe kuju, hakkas vanarahvas seda tànavat kuju jàrgi Via del Babuinoks kutsuma. Umbes kolmekymne aasta pàrast nimetati tànav ametlikult Via del Babuinoks.
Otsisin kuju yles, siin ta on.
Koleda vanamehe kohta on see pàris kenitlev poos, kas pole? Tema koledusest pole eriti vòimalik aru saada, sest ajahammas on ta pàris àra nàrinud.
Via del Babuinolt leiab tillukese anglikaani kiriku, kuhu ma uudishimust ka sisse pòikasin. Oh milline imeline nummi kirik! Puupòrandad ja puitlagi tekitasid kohe sellise toreda pòhjamaiselt koduse tunde. Sòbralikud inimesed (blondide habemetega mehed ja ymarad naised) vestlesid inglise keeles, vaiksel toonil. Igale sisseastujale oli neil lahke pilk ja naeratus varuks. Minu meelest oli ka vàga inimsòbralik, et istmed olid kaetud ristpistetikandis padjakestega, et kirikulistel oleks mugavam jumalaga kontakti saavutada. Seinte peal oli nàha laste joonistusi, mis rààkisid maailma rahust. Kindlasti seal kirikus nad korraldavad toredaid piknikke kogu perele ja nende piknikutel paistab alati pàike ja sòbralikud inimesed lasevad lihapannkookide taldrikul ringi kàia ja lapsed hullavad puude varjus ja neil pole kunagi muresid ega sòda. Palju puudu ei jàànud, et ma oleks selle headuse musterkoguduse liikmeks hakanud. Jah... aga liikugem ikka Piazza del Popolo suunas edasi, enne kui pàev otsa saab.
Piazza del Popolo on iidne vàljak, mis algselt oli mòeldud Rooma yheks vàljapààsuks. Vòi siis sissepààsuks, sòltub kuidas vaadata. Veel 19nda sajandilgi kasutati seda vàljakut hukkamiste tàideviimiseks. Lugesin yhest raamatust, et alguses rohkem nagu olla syydimòistetuid haamriga surnuks taotud, aga mòne aja pàrast leiti, et on humaansem pea eemaldada ja niisiis veel paarsada aastat tagasi vòisid tublid roomlased lòunasòògi-jàrgset passeggiatat ilmestada mòne meelikòitva kogupereyritusega, nàiteks hukkamisega. Hukkamised olla olnud ka levinud karnevaliatraktsioon. Karta on, et enne karnevale làks eriti kehvasti neil, kes kuskil varguse vòi muu pahandusega vahele jàid, kui oli vaja pidustuste jaoks hukatavaid koguda.
Piazza del Popolol juba on, mida vaadata.
Esiteks on keset platsi obelisk, mille vanad roomlased 10 sajandit e.m.a. Egiptusest sòjasaagina kaasa tòid. Peale Rooma toomist on obeliski vastavalt vajadusele sinna-tànna paigutatud, umbes nagu hoolas perenaine nipsasjakest sàtib kord raamaturiiulisse, siis kummutile ja teinekord jàlle peeglilauale.
Obeliski vaadates tuli mulle meelde Tibor Fischeri raamat „Kogujate koguja“, kus peategelaseks on igivana vaas, mis nagu obeliskki yhest kàest teise ràndab ja oma omanikke ning ymbritsevat maailma làbi iidse elutarkuse prisma vaatleb. Mulle tundus, et obelisk just seda teebki. Seisab seal keset platsi, vaatleb hàirimatu rahuga inimeste askeldusi ja hindab naiste kòrvaròngaste semantilist sònumit (nagu see vaas tegi).
Teiseks leiab Piazza del Popololt kaks kirikut, mis esmapilgul nàivad olevat kaksikud, aga tegelikult ei ole. Need kirikud on vàga huvitavad. Nimelt alguses olla Piazza del Popolo olnud vòrdlemisi ràndom vàljak, majad kòik pilla-palla servades. Kuna arhitektide idee oli teha yks korralik neoklassikalises stiilis vàljak, lòhuti suvalised majad àra. Plats oli aga ikka pisut ebasymmeetriline ning seetòttu ehitatigi need kaks kirikut et rohkem symmeetriat ja korrapàra tekitada. Kui kirikuid làhemalt vaadata, siis yks on neist tegelikult pigem kandiline ja teine rohkem nagu ymmargune. Neil on erinevad detailid ja tornikesed ka tegelikult.
Otse loomulikult ei saa mòòda vaadata Porta del Popolost, mis ehitati Rootsi printsessi Christiana ja tema katoliiklaseks hakkamise auks. Oma eluajal oli printsess Christiana tuntud kui poissnaine, Itaalia ja Prantsuse kaunite kunstide ja filosoofia austaja ning suur kulutaja. Arvan, et pole vàhe turiste, kes Rooma rikkalikus kaubandusvòrgus ja restoranide-lokaalide imelises maailmas kogu raha edukalt làbi lòòvad. Sama saatus tabas ka Rootsi printsessi – kaks aastat trilla-tralla elu Roomas lòppes sellega, et printsessil sai raha otsa tal tuli Prantsuse òukonna kaitsva tiiva alla pugeda. Seal tekitas ta kiirelt kultuuride vahelise konflikti, kuna tema mehelikud ròivad ja maneerid ning pòhjamaine otsekohesus olla prantsuse òukonna naisliikmeid hingepòhjani shokeerinud. Prantsusmaal sai ta pahandusega hakkama, kuna lasi mòrvata yhe markii ja kokkuvòttes tal nagu polnudki enam òieti, kus elada. Rootsi teda eriti tagasi ei tahetud ja siis ta hàngis viimased eluaastad Hamburgis ja Roomas. Praegu hoitakse sekeldajast Christiana sàilmeid St Peteri basiilikas, kus ta olla yks kolmest sinna maetud naisest. Ma arvan, et Christiana oli yks esimesi naisòiguslasi, nii et mul on hea meel, et ta sinna basiilikasse maetud sai.
Piazza del Popolo peamine vaatamisvààrsus on aga Santa Maria del Popolo kirik. Olles kòik eelmainitu yle vaadanud (pimedas ausalt òeldes palju vaadata ei saanudki), seadsin sammud kiriku poole. Vàljak oli tàis pakse valgeid briti ja taani mehi, varustatud riigilipu motiivides keepide, sarvik-mytside ja òllepudelitega. Kòik olid vàga joviaalsed. Ilmselt mingi jalgpall vòi poismeesteòhtu. Làrmi oli kohe kòvasti.
Ryhkisin otsusekindlalt làbi làrmakate gruppide, jalutajate ja tylikate suveniirimyyjate jumalakoja suunas. Piazza del Popolo ja kiriku vahel on veel yks pònev turismiatraktsioon, millele tahaksin tàhelepanu juhtida - autosid tàis tànav. Kuna see on pikk ja kitsas tànav, kust palju autosid làbi sòidab ja jalakàijad pidevalt yle tee sibavad, nàeb seal itaalia liiklust selle tàies ilus kòige tuututamise ja zhestide ja muu asjakohasega.
Kònealune kirik on muide ehitatud julmur-imperaator Nero hauakoha peale. Haud asunud yhe paplipuu làhedal ja mitmeid aastaid peale Nero surma olla vanarahvas puu vòras Nero kummitust nàinud. Lòpuks 1099. aastal lasknud paavst Pasquale puu maha vòtta ja selle koha peale kabeli pystitada. Kiriku nime kohta on kaks versiooni. Yhe versiooni kohaselt sai kabel nimeks del Popolo (tòlk. rahvas), kuna kabeli ehitust rahastanud Rooma elanikud. Teise versiooni kohaselt tàhendavat Popolo paplipuud (ladina keeles populus). Kiriku tànapàevane versioon sai aga valmis mitusada aastat hiljem, 17.sajandil. Yldiselt on kirik pòhiliselt tuntud Caravaggio ja Pinturicchio maalide ning mosaiikide poolest.
Astusin sisse, parajasti oli jumalateenistus algamas. Anglikaani kiriku kodususest ja hubasusest polnud siin juttugi. Kòrged laed. Tolmunud kulda-karda ja marmorsambaid jalaga segada. Uhkedes kuubedes vanurpreestrid altari ymber askeldamas. Publiku seas kòitis mu tàhelepanu yks kashmiirmantlis pikk vanamees, kes oli asunud vàga intensiivselt pòrandale pòlvitama, kuidagi vàga kyhmutòmbunult. Kes teab, mis tal hinge peal oli.
Ma arvan, et selle kiriku kylastamiseks on mòttekam hommikune aeg valida. Kuna òues oli pime, siis mosaiikidest eriti palju aru ei saanud ja maalidki ei paistnud hàmaras valguses eriti tàpselt kàtte. Iga kord kui mingisse kabelisse sisse vaatasin, tabas mind mòningane òòv. Kòik oli ilusti tipp-topp, maalid ja kujud ja kyynlad puha. Kui aga pikemalt vaatlema jààda, tuli hàmarusest esile mingi kirst ja surnu kuju selle peal.
Kòndisin edasi, oli vàga rahulik ja jumalik tunne, eriti peale Piazza del Popolo làrmi. Aeg-ajalt astus mòni turist kirikusse sisse, siis paiskus avatud uksest làrmi, nagu pahvak kylma òhku tarre tungib, kui kasukasse màhitud talumees tuppa astub. Kui aga uks jàlle kinni pandi, oli kirikus tore ja rahulik olla. Jòudsin jàreldusele, et kirikud on abiks kohad, kui on kuskil vaja rahulikult raamatut lugeda vòi muidu elu yle jàrele mòelda. Vàljaspool kirikuid ei olegi Itaalias ythki rahulikku ja vaikset kohta minu arvates.
Nii olingi oma mòtetega ametis, kui korraga tunnen – miski asi jala all! Uhh, tòstan ehmatusega ketsi kòrgele! Oli see nyyd imperaator Nero vaim vòi olen kellegi mahavisatud pizzatyki sisse astunud?
Tegelikkus oli yllatav – nimelt seisin kellegi surnud kodaniku nào peal! Vilkalt tòmbusin siledale pòrandapinnale ja màrkasin jahmatusega et kogu kiriku pòrand on kaetud lamavate reljeefsete kujudega. Lebasid seal, kàed risti rinnal ja lasid enda otsas tallata. Mònedel oligi nàgu puha siledaks kulunud.
Oleks tahtnud sellest pilti teha, aga missa oli juba alanud ja kirikulised vaatasid pisut pahakspanevalt, kui ma ostukottide kròbinal ja turismiteatmikut lugedes mòòda kirikut kruisisin. Teatmiku kohaselt jàid Caravaggio teosed tàpselt teise kiriku poole peale, aga et mitte rahurikkuja olla, otsustasin kirikust lahkuda ja mòni pàev hommikul tagasi tulla.
Koju jòudsin kordagi autot vàlja suretamata ja àra eksimata.
Gelateria-Giuseppe oli seekord leiutanud uue jààtise – rohelise òuna maitselise. Òunajààtis on nyyd mu suur lemmik ploomijààtise kòrval. Nimelt ma juba lapsepòlvest saati on mul olnud kaks lemmikasja - òunapyree ja vaniljejààtis - ja ma pole kunagi suutnud otsustada, et kumb on lemmikum. Vot selles jààtises on mòlemad maitsed koos. Jumalik!
Kui jààtise eest maksin, selgus, et yhe-eurose myndi asemel olin prantsuse 10-frangise andnud, mis tòele au andes nàgi vàga euro moodi vàlja. Selgus, et keegi pettur on mulle raha tagasi andes selle frangi poetanud. Nende frankidega tasub tàhelepanelik olla, òpetas Gelateria-Giuseppe. Pahatahtlikud inimesed pidavat frangi ja euro sarnasust tihti àra kasutama. Eh, juba arvasin, et olen itaallaste pòhilistele petuskeemidele pihta saanud, aga ikka jàtkub yllatusi....
venerdì, febbraio 08, 2008
hààled taskust
Tegelikult elu soundtracki teema on juba paar nàdalat vana uudis, aga see pilt inspireeris mind asjakohast blogisissekannet looma.
(indexed.blogspot.com)
Minu elu soundtrack on punane. Selle puhul, et ma punase valisin, sponsoreerisin ma Apple teatel mingit aidsivastast vòitlust vòi aidsi ennetustòòd vòi midagi sarnast. Hea et kollast polnud saadaval. Siis ma oleks kindlasti kollase vòtnud, sest mulle meeldib tegelikult kollane vàrv rohkem ning aidsihaiged oleks minu syy làbi puha pilla-palla jàànud.
Mul on nyyd hea tunne selle punase ipodi pàrast. Sest ma tean, et kuigi ma olen fakken tàissòònud tarbimismaniakk, kes kulutas paar grammi kaaluva elustiilividina ostmise peale sama palju raha, kui on Aafrikas 319 miljoni inimese seitsme kuu kulutused toidule vòi Ukraina meditsiiniòe kuupalk, olen ma aidsihaigete aitamise heaks oma vàikese panuse andnud. Kerjustele ma niikuinii raha ei anna ja heategevuseks ka mitte. Ilmselt làhen pòrgusse vòi midagi sinnakanti.
No ma vòiks tegelikult pòrgusse minna kyll, kui sinna lubatakse ipodi kaasa vòtta.
Siinkohal mòtlesin pisut elu yle jàrele ja leidsin pòrgu kysimuses geniaalse lahenduse. Kuna ma kristlane pole, siis jàrelikult ei kvalifitseeru ma pòrgusse minekuks. Abiks seegi.
Rohkem mul ei ole uudiseid, sest ma olen pàevad làbi ainult Nooblis Telekomifirmas rassinud ja ei tea isegi, mis uudistes rààgitakse. Tàna lugesin, et Eesti eurolaul on Leto Svet. Hmm….
Huvitav, on see, et poolteist kuud rassimist Milaanos tipnes sellega, et kui projekt làbi sai, teatas klient, et on meiega nii rahul, et tahaks meid kuni aprilli lòpuni enda juures pidada.
Surnukirst ja pudel rummi!
Mu ainus lohutus selle ebainimliku rassimise kòrval oli just see, et projekt Nooblis Telekomifirmas kestab 7nda veebruarini ja pàrast saab Gigantsesse Telekomfirmasse tagasi, kus sai rahulikult peldikus raamatut lugeda ja Naapoli-Vincenzoga baaris tsillida.
Positiivse poole pealt vaadates vòin nyyd òelda, et tean pàris hàsti kuidas Nooblites Telekomifirmades myygikampaaniaid tehakse ja klientide ostukàitumist analyysitakse. See teadmine ei jooksnud just mòòda kylgi maha.
(indexed.blogspot.com)
Minu elu soundtrack on punane. Selle puhul, et ma punase valisin, sponsoreerisin ma Apple teatel mingit aidsivastast vòitlust vòi aidsi ennetustòòd vòi midagi sarnast. Hea et kollast polnud saadaval. Siis ma oleks kindlasti kollase vòtnud, sest mulle meeldib tegelikult kollane vàrv rohkem ning aidsihaiged oleks minu syy làbi puha pilla-palla jàànud.
Mul on nyyd hea tunne selle punase ipodi pàrast. Sest ma tean, et kuigi ma olen fakken tàissòònud tarbimismaniakk, kes kulutas paar grammi kaaluva elustiilividina ostmise peale sama palju raha, kui on Aafrikas 319 miljoni inimese seitsme kuu kulutused toidule vòi Ukraina meditsiiniòe kuupalk, olen ma aidsihaigete aitamise heaks oma vàikese panuse andnud. Kerjustele ma niikuinii raha ei anna ja heategevuseks ka mitte. Ilmselt làhen pòrgusse vòi midagi sinnakanti.
No ma vòiks tegelikult pòrgusse minna kyll, kui sinna lubatakse ipodi kaasa vòtta.
Siinkohal mòtlesin pisut elu yle jàrele ja leidsin pòrgu kysimuses geniaalse lahenduse. Kuna ma kristlane pole, siis jàrelikult ei kvalifitseeru ma pòrgusse minekuks. Abiks seegi.
Rohkem mul ei ole uudiseid, sest ma olen pàevad làbi ainult Nooblis Telekomifirmas rassinud ja ei tea isegi, mis uudistes rààgitakse. Tàna lugesin, et Eesti eurolaul on Leto Svet. Hmm….
Huvitav, on see, et poolteist kuud rassimist Milaanos tipnes sellega, et kui projekt làbi sai, teatas klient, et on meiega nii rahul, et tahaks meid kuni aprilli lòpuni enda juures pidada.
Surnukirst ja pudel rummi!
Mu ainus lohutus selle ebainimliku rassimise kòrval oli just see, et projekt Nooblis Telekomifirmas kestab 7nda veebruarini ja pàrast saab Gigantsesse Telekomfirmasse tagasi, kus sai rahulikult peldikus raamatut lugeda ja Naapoli-Vincenzoga baaris tsillida.
Positiivse poole pealt vaadates vòin nyyd òelda, et tean pàris hàsti kuidas Nooblites Telekomifirmades myygikampaaniaid tehakse ja klientide ostukàitumist analyysitakse. See teadmine ei jooksnud just mòòda kylgi maha.
mercoledì, febbraio 06, 2008
diip tàhelepanek eestlusest
Roku jòudis eile Moskvasse.
“Ohooo! Moskva on ju nagu Tallinn!”
Mina vastu: “???”
“Noh… kòik autod on porised ja pàris kylm on ka!” tàpsustas Mu Sydame Prints òhinal seda uudset kontseptsiooni.
Eks meie, eestlased, ròhutame ju ikka, et me pole mingid kommunismi taagast metsistunud ida-euroopa sepad (nagu seda on kindlasti poolakad ja ukrainlased), vaid tahame ikka skandinaavia rahvaste hulka kuuluda.
Aga kui vàlismaalasele Tallinn pigem Moskvat kui Helsingit meenutab, siis me vist pole pàris pòhjamaised midagi.
Ma arvan, et tuleb ikka julgelt tòele nàkku vaadata ja tunnistada – oleme jah idaeuroopa sepad.
Siinkohal ma tahaks veel lisada sellise detai, et hiljem Roku rààkis, et Moskvas olla inimesed ka tàpselt nagu Tallinnas.
Palusin tàpsustada.
Noh et autojuht olla selline imelik olnud.
Nyyd polnud kyll kujutlusvòimet vaja! Kindlasti selline òllekòhukesega morn idaeuroopasepp, pàevinàinud nahkjopp yll (kindlasti tumepruun ja karvase kraega). Kindlasti ei rààkinud ta sònagi juttu, ei naeratanud (yldse mingeid nàoilmeid ei harrastanud) ja sòitis nagu hullumeelne piki poriste hangedega tàidetud tànavaid. Vòin kihla vedada, et auto oli must mercedes ja haises suitsu jàrele.
Nagu Tallinnas.
“Ohooo! Moskva on ju nagu Tallinn!”
Mina vastu: “???”
“Noh… kòik autod on porised ja pàris kylm on ka!” tàpsustas Mu Sydame Prints òhinal seda uudset kontseptsiooni.
Eks meie, eestlased, ròhutame ju ikka, et me pole mingid kommunismi taagast metsistunud ida-euroopa sepad (nagu seda on kindlasti poolakad ja ukrainlased), vaid tahame ikka skandinaavia rahvaste hulka kuuluda.
Aga kui vàlismaalasele Tallinn pigem Moskvat kui Helsingit meenutab, siis me vist pole pàris pòhjamaised midagi.
Ma arvan, et tuleb ikka julgelt tòele nàkku vaadata ja tunnistada – oleme jah idaeuroopa sepad.
Siinkohal ma tahaks veel lisada sellise detai, et hiljem Roku rààkis, et Moskvas olla inimesed ka tàpselt nagu Tallinnas.
Palusin tàpsustada.
Noh et autojuht olla selline imelik olnud.
Nyyd polnud kyll kujutlusvòimet vaja! Kindlasti selline òllekòhukesega morn idaeuroopasepp, pàevinàinud nahkjopp yll (kindlasti tumepruun ja karvase kraega). Kindlasti ei rààkinud ta sònagi juttu, ei naeratanud (yldse mingeid nàoilmeid ei harrastanud) ja sòitis nagu hullumeelne piki poriste hangedega tàidetud tànavaid. Vòin kihla vedada, et auto oli must mercedes ja haises suitsu jàrele.
Nagu Tallinnas.
Iscriviti a:
Post (Atom)
