tervitusi glasuuriga piparkookide maalt!

Kommenteerijatele vastuseks, et Eestis sajab praegu lund ja tuiskab mõõdukalt, aga yldiselt pean tunnistama, et Tallinna ilm on Milaanoga hämmastavalt sarnane. No selline leebevõitu. Aga miks on Tallinnas autod porised ja teistes sita suusailmaga kohtades mitte? Nüüd tean - Tallinnas ei pesta tänavaid.

Panite tähele, et mul on nüüd täpitähed? Lisaks sellele, et mul on siin täpitähed, on mul ka piparkoogid.

Kõigile välismaal viibivatele sõpradele ja sõbrannadele teadmiseks, et Tallinnaski on näha Londonile sarnanevaid megaallahindlusi - näiteks ma käisin Montoni poes ja ei osanud kohe yldse seisukohta võtta, nähes kuidas 1000-kroonine kleit juba enne jaanuarikuud 400 krooni maksis. Kahju, et see kleit minu jaoks võrdlemisi kandmatu oli. Ostlemise vallas peab vist ikka pigem Milaano peale panuseid panema.
P-le tahaks eraldi teada anda, et Malpensa lennujaamas maksid Ferragamo kingad samapalju kui nendes Hollandi ja Prantsusmaa outlettides kus me hängimas käisime. Selle suhtes ei oska ma ka seisukohta võtta eriti. P, mis sa arvad?

Eesti uudistest sain teada veel niipalju, et Mihkel Raud on kirjutanud mingi megaraamatu Eesti muusikalise intelligentsi rajust nooruspõlvest. Pidavat müüma paremini kui kõik Eestis väljaantud entsüklopeediad kokku läbi aegade. Kõik, kellega kohtun, räägivad sellest raamatust.

Õelapsed on kasvanud suuremaks, aga jäänud ikka sama nummiks ja IKKA veel ärkavad nad hommikul kell seitse ja ajavad kõik üles.

Täna hommikul kaalusin. Ma ei tea täpselt, palju ma enne kaalusin, aga teksapükste järgi otsustades olen vist vähemalt kolm kilo juurde võtnud. No poes küll uusi jogurtisorte näha pole, millega tegeleda, aga selle-eest olen vohminud hoogsalt kartulisalatit ja piparkooke. Päris mõnus.

juhhei jòulud!

sòbrad, homme sòidan tallinnasse! olen vàga erutatud, ainult et ei leia yles seda emaili estonian airilt kus on kirjas lennuajad ja broneerimiskood. kas peaks kaaluma hààletamist, kui asjakohast alternatiivi?

muide, mul pole yldse olnud aega kingitusi osta siin itaalias. nii et kes ootab minult jòuludeks oliiviòlilaadungeid, ferrari mudelautosid ja ferragamo siidsalle, siis ytlen kohe àra, et neid mul pole ja et ostan kòik kingitused viru keskusest.

yldsegi, kas tallinnasse on ka uusi pònevaid ostukeskusi tekkinud ja kas tànavu tulevad mustad vòi valged jòulud?

oudekki, abruzzo teemal kirjutan meeleldi, aga ma pean jòulupuhkuse ajal pisut uurimistòòd tegema, enne kui itaaliablogis hullama asun :)

raamatutest ja rongidest

Huvitav, vahel teed tàiesti ràndom postituse, òieti ei peagi seda millekski eriti oluliseks ja korraga kommentaare tuleb nagu lund taevast. See kàis rohkem nagu eelmise sissekande kohta.

Seekord tahaksin aga kirjutada kahest raamatust, mis esiteks on huvitavad lugeda ja teiseks on minus àratanud elava huvi teemade vastu, mida varases nooruses ebahuvitavaks ja liiga keeruliseks pidasin - statistika ja male.

Esimene raamat on 'Freakonomics'.

Ma oleks vàga tahtnud seda raamatut siis lugeda, kui ylikoolis statistika loenguid pòlgasin.
Peale seda kui lihtsamatest aritmeetilistest keskmistest, mediaanidest ja moodidest yle oli saadud, tundusid statistilised uurimismeetodid erakordselt ebapraktilised ja igavad - vòi, noh, kui palju on inimesi, kes erutuks vòimaluse peale tundide kaupa vàrdjaliku kasutajaliidesega statistikaprogrammi abil andmemassiivides sahistada ja otsida vastuseid suhteliselt igavatele kysimustele? Vòib-olla on pàris palju. Nàiteks samapalju kui Formula 1 fànne, aga ma ei tea, sest hoidusin hoolikalt selle statistikaprogrammiga tutvust tegemast.
Huvipuudus maksis karmilt kàtte - statistika hinne oli mul kahel semestril "1" ja edaspidi pidin hoolsalt vaatama, et ylejàànud ained oleks viied, et keskmine hinne normaalne tuleks.

Aga tulgem raamatu juurde. Selle on kirjutanud friik-majandusteadlane Steven Levitt ja NY Timesi ajakirjanik Stephen Dubner. Ykspàev saadeti ajakirjanik Stephen majandusteadlast Stevenit intervjueerima, mehed leidsid yhise keele ja otsustasid koos raamatu kirjutada. Teos sai sai kohe majandusinimeste trendiraamatuks ja muud taolist. Aga see oli juba mòned aastad tagasi, umbes enne seda, kui 'the world is flat' vòi 'who moved my cheese' trendiraamat oli. Arvestades, et 'Freakonomicsist' on pàris palju kordustrykke tehtud peale seda, kui see kunagi trendiraamat oli, ytleks, et nyyd on ta juba pigem vintage-raamatu kategoorias. No mitte nii vintage kui 'Bullerby lapsed', aga ysna vintage ikkagi.

Sinjoorid ise teatavad oma yhisteose alguses, keskel ja lòpus, et raamatul puudub konkreetne teema, aga minu arvates on neil konkreetne teema tàiesti olemas - kuidas leida statistiliste meetodite abil vastused eriti ràndom kysimustele, mis kajastavad reaalset elu ja mille kohta kòigil - nii taksojuhil, paavstil kui vanaemal - on oma arvamus olemas.
Vòtame mòned nàited.
Nàiteks mida on yhist abordi legaliseerimisel ja kuritegevusel. (Abordi legaliseerimine vàhendab kuritegevust.)
Miks narkodiilerid emaga elavad, kui nad peaks kòvasti teenima? (Sest tegelikult ei teeni nad halligi.)
Kas kinnisvaramaakler tegutseb kliendi parimates huvides hoolitsedes, et myydava objekti hind oleks maksimaalselt kòrge? (Ei tegutse - kinnisvaramaakler tegutseb eeskàtt kiirelt sòlmitava myygitehingu, mitte kòrge myygihinna nimel.)
Kas sellest, millise nime vanemad lapsele panevad, sòltub midagi? (Ei sòltu.) Kas kooliòpetajad vòltsivad riiklike eksamite tulemusi, nàidates òpilaste tulemusi tegelikkusest paremana? (Jah, vòltsivad.)
Kumb on majapidamises ohtlikum - tulirelv vòi bassein? (Bassein.)

Mònes mòttes on taolised kysimused ja vastused nagu rahvaluule, sest paljusid vastuseid teame me niisama ka linnalegendidest ja poliitikute sònavòttudest ja puha.
Aga just sellepàrast ongi eriti vòluv nàha, kuidas kàttesaadavaid andmeid ja statistilisi uurimismeetoditeid oskuslikult kasutades tulevad Levittil vàlja vastused, mis pole niisama linnalegend vaid pòhinevad ikka konkreetsetel faktidel.
Teisest kyljest teavad ju kòik, et statistika abil saab andmeid manipuleerida tàpselt nii, et tuleks vàlja sellised vastused nagu vaja.
Aga kuna ma statistika vastu ylikoolis huvi ei tundnud, siis ma ei oska Levitti làhenemisel eriti vastu ka vaielda. Ilmselt peaks nyyd amazonist statistikaòpiku soetama, et hankida teadmisi, mis ylikoolis mòòda kylgi maha jooksid.

Tahtsin tegelikult kahest raamatust kirjutada, aga hetkel pean rongi peale tòttama, kus loen seda teist raamatut edasi, millest kirjutada ei jòudnud.

Homme kirjutan teile Milaano rongiuudistest (oh see on NII erutav tegelikult!) ja sellest teisest raamatust. Kui homme ei jòua, siis kunagi jòulupuhkuse ajal kirjutan kindlasti.

Tegelikult rongiuudised erutavad mind nii hirmasti, et ma pean neist KOHE kirjutama. Nimelt Itaalias on kàiku làinud kiirrongid Milaano-Rooma ja Milaano-Bologna vahel!
Iseenesest on see ju vàga positiivne uudis, aga Itaalias pole asjad nii lihtsad, kui pealtnàha paistab.
Nimelt kui kiirronge kasutavad peamiselt pintsaklisplased ja rikkurid, siis tavalised proled peavad kannatama, sest kiirrrongide hoogsa kàivitamise kàigus ununes raudteelastel tavaliste rongide graafikutele pilk heita. Nyyd on kòikide ylejàànud rongide sòidugraafikud pekkis, hilinemised on ikka enam-vàhema pooletunnised ja perroonidel leiavad aset àgedad rahvademonstratsioonid.

Mind erutab kiirrongide teema vàga, sest esiteks olen alati tahtnud Milaano ja Rooma vahet rongiga sòita, mitte lennukiga, mistòttu olen Itaalias aset leidvast tehnoloogilisest progressist vàga meelitatud.
Aga teiseks olen vàga irriteeritud, sest mulle sattus kàtte ajaleht Itaaliasse planeeritava kiirrongide vòrgustiku kohta ja mida ma nàen - mu kodulinna Pecarasse pole isegi mitte plaanis kiirronge kàima panna!!! Mingisse ràndom terronede kylasse Foggiasse hakkab kyll kiirrong kàima, aga Pescarasse mitte. Vàga ebaòiglane! Mismòttes?! No tàitsa BAH MAH ytleks siinkohal.

Rongidest ma juba kirjutasin àra, nii et kui viitsin, siis kirjutan teile vàga huvitavatest Pescara korruptsiooniskandaalidest, mille osalisi mul on kohati au tunda.

mòtisklus kingitustest

Eile làksime Rokuga kinno. Ega meil eriti konkreetseid filmiootusi polnud, nii vòtsime ràndomilt piletid filmile 'changeling'. Meil tuleb tihti ette, et kòigepealt tegutseme ja siis hakkame mòtlema. Nii seegi kord - hakkasime mòtlema, et multifilm 'bolt' oleks vist palju àgedam. Kusjuures seda sai 3D formaadis vaadata.

Tuiskasime kassasse tagasi ja kysisime, et kas saaks pileti àra vahetada. Mòistagi ei saanud piletit àra vahetada. Roku arvas, et ostame siis uued piletid lihtsalt. Ostsime multifilmipiletid àra ja mòtlesime, et vòime ju kasutuks osutunud 'changelingi' piletid kellelegi àra kinkida.

Mis mind aga sygavalt hàmmatas, oli asjaolu, et kuigi Roku kàis pyydlikult kòik kassajàrjekorrad làbi ja pakkus inimestele kahte kinopiletit kingituseks, ei tahtnud keegi kingitust vastu vòtta. Kodanikud lausa pòrkusid piletitest eemale, justkui oleks iirimaalt imporditud sealihaga tegemist.

Ma arvan, et see oli pàris huvitav antropoloogiline eksperiment.
Nàiteks kaua vòtaks aega, kui tahaks Tallinnas coca cola plazas lihtsalt niisama kaks kinopiletit àra kinkida? Ma arvan kyll, et saaks piletitest pàris kiirelt lahti.

Itaallased nimelt on nii uskumatud kavalpead, et kui keegi lihtsalt heast sydamest midagi kingib, muutuvad nad jòle kahtlustavaks ja keelduvad, sest kardavad, et tegemist on mingi pettuse vòi potensiaalse sekeldusega.

Olen seda ennegi tàhele pannud, et kingitustel on Itaalias hoopis teine tàhendus kui Eestis.

Eestis on kingituse tegemine endas positiivset sònumit kandev tegu, mis nàitab, et kingitegija ja kingisaaja vahel on sòbralik suhe. Kui aga kahe inimese vahel kvaliteetset suhet pole vòi positiivsed tunded puuduvad, pole ka kingitegemine eriti sobilik.
Itaalias aga on kingitus umbes nagu laenu andmine - kui kellelegi kingituse teed, siis kingisaaja juskui jààb sulle vòlgu ja peab sulle vastukingituse tegema vòi olema valmis teenet osutama, kui sul vajadus peaks tekkima. Kusjuures kingitusi vòib vabalt teha inimestele, kellega sa eriline sòber ei ole.

Siit minu tànane antropoloogiline mòte - kingitus on Eestis suhte krediidireiting, aga Itaalias hoopiski laen.

Gotan Project ehk hààled kardina taga

Eelmisel nàdalal sattusin Milaanos Gotan Projecti kontserdile.

’Sattusin’ on ysnagi lohakalt valitud sòna, sest tegelikult on mul kòik GP plaadid olemas ja ma tean kòiki nende lugusid peast ja kui kuskil restoranis vòi yritusel GP plaat taustaks màngib, ennustan tàpselt, mis on jàrgmise loo nimi.
Pealegi teadsin juba maikuus, et Gotan Project tuleb detsembris Itaaliasse esinema.
Niisiis, vòite arvata, et olin ikka pàris erutatud sellest, et taolised tàhtsad kylalised Milaanosse tulevad.

Kontsert ei olnud suurem asi, kui kristalselt aus olla.

Peamiselt selle pàrast, et see korraldati òòklubis.
Minu arvates ei ole òòklubi Gotan Projecti muusika kuulamiseks kòige sobivam atmosfààr. Klubi oli rahvast tàis nagu trollibuss ja helikvaliteet polnud ka suurem asi.
Pealegi on itaallastel kombeks kòvasti lobiseda. Kuna paartuhat inimest mu ymber innukalt lobisesid, siis oligi tulemus umbes nagu yritaks trollibussi kòlaritest muusikat kuulata.
Lobisejaid vòis tegelikult mòista ka, sest kontserdi esimene pooltund mòòdus nii, et muusikud peitusid hàbelikult valge lina taha, millele projitseeriti abstraktseid filmilòike. Kui vàga tàhelepanelikult lina silmitseda ei viitsinud, siis vòiski jààda mulje, et kontsert pole veel alanud.

Muusikalise poole pealt vòin òelda, et kardina tagant kanti ette lugusid nende esimeselt ’La Revancha del Tango’ plaadilt.

Korraga langes kardin ja osutus tòeks see, mida olin ettevaatlikult lootnud – paljastus Gotan Project tàies elusuuruses!
Kuna Itaalias tuleb petuskeeme tihti ette, hakkasin lina-etteaste ajal juba pisut kahtlustama, et tegelikult GP polegi Milaanosse tulnud ja mingid kavalpead on lootnud raha teenida GP plaatide màngimisega.
Ònneks siiski mitte – laval olid syndimehed ja viiuldajad ja pianist ja akordionimàngija, kes oli sobilikult kurvailmeline (mis minu arvates sobis tema melanhoolsete pillihelidega hàsti kokku). No ja siis muidugi laulja, kelle sensuaalse hààleta GP ei oleks GP.

Syndimehed esinesid tavapàraste viisakusavaldustega (’Hello Milan! We are Gotan Project and we come from Paris and Buenos Aires!’) Rahvas plaksutas viisakalt vastu ning 'època' avanootide saatel liuglesid lavale kaks tantsijat, kes kandsid ette sensuaalse tangonumbri. GP tegelased vahetasid mustad riided valgete vastu ja hakkas sadama surematuid pàrle ‘Inspiracion-Espiracion’ plaadilt.
Aeg mòòdus justkui lennates ja jàrsku oligi kontsert làbi.
Kui poleks H-i ja M-ga tànaval taksot otsides hullult aega kulutanud, olekski vist liiga vara koju jòudnud.